elupaika). inimpõlve jooksul mitmekordistunud. Ülitugevaks rändemõjuriks oli maa - pea- misteks tõmbekeskusteks kujunesid piirkon- Väljaränne nad, kus talupoegade kasutuses olev põllu- Eestlaste väljaränne paigutub üle-euroopa- majandusmaa kõige kiiremini suurenes (näit. lisse rahvastikuajaloolisse konteksti, ehkki sel kroonu- ja ka eramõisad, kus mõisaväljad olid oli mitmeid erijooni, mis tulenesid nii taludeks jagatud). Maaparandus ja agrotehni- geopoliitilisest asendist kui ka konkreetsetest ka areng võimaldas kasutusele võtta ka vähem ajaloolistest teguritest. soodsaid alasid. Üks selliseid tõmbekeskusi
suhtumine väljarändesse maksma ka hiljem, seda enam et vaesed maad said väljarändest ka rahasaadetistest kojujäänud sugulastele märkimisväärset majanduslikku kasu. Üldiselt aga leitakse, et väljaränne oli vajakajäänud majandusarengu aseaine. Seal, kus algas majanduslik tõus, polnud väljarändeventiili enam vaja. Eestlaste väljarände põhietapid ja-suunad Nagu eespooltoodust nähtub, paigutub eestlaste väljaränne küllalt selgelt üle-euroopalisse rahvastikuajaloolisse konteksti. Siiski oli sellel ka mitmeid erijooni, mis tulenesid nii geopoliitilisest asendist kui ka konkreet-ajaloolistest teguritest. Eestlaste väljarändeliikumises nn. vene ajal võib eristada kolme põhiperioodi: 1) varane stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne 1855-1905; 3) Stolõpinlik organiseeritud väljaränne 1906-1914/1917. Kuni 19. sajandini elas eestlasi väljaspool Eesti ala väga vähe. Needki olid enamasti Eesti
annaabi.ee 
