fagott, metsasarv, trompet, tromboon ja tuuba on mitmel instrumendil omakorda väisemaid ja suuremaid ,,sugulasi", näiteks flöödi ,,vennaks" on pikoloflööt, oboel temast veidi suurem inglisarv, klarnetil bassklarnet. Kõiki neid ,,sugulasi" kaasatakse vajadusel samuti orkestrisse ja selle nimel on muusikud juba mitu sajandit vaeva näinud, et neid kõiki kokku sobitada. Lisaks klassikalises sümfooniaorkestris kasutatavatale puhkpillidele on olemas Eestis rahvapillidena tuntud vilepill, pajupill, piiber, putkevile, savipill, sikusarv, pasun, torupill jne. Puhkpillid on kõige arvukam pillirühm eesti rahvapillide seas. Enamik neist pillidest olid tööriistad, omades kindlat funktsiooni ja neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil - jüripäevast (23. aprill) mihklipäevani (29. september). Muul ajal oli nende kasutamine keelatud. Nende valmistamiseks kasutati käepärast looduslikku materjali (puukoor, puit,
Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast, aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Istarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell-trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi uuemasse aega, kui sõdurid kasutasid lahinguväljal ümberpööratud trummi vaimulike talituste keskpunktina. Vanad kraabitsad valmistati loomade luudest või ribilistest kõrvitsatest ja on jõudnud tänapäeva rahvapillidena nagu Venezuela guiro, tühi kõrvitsakoor sakilise pinnaga. Kraabitsaga seotud on ka käristid, mida kasutati keskajal pühal nädalal korraldatud usutseremooniatel. Käristiga seotud ürgsed hõimutavad taaselustusid 20. sajandi keskel, kui selle võtsid omaks jalgpallifännid. Kastanjetid Muistsed kastanjetid ehk plagistid on tuntud üle 5000 aasta. Kõige primitiivsemal kujul olid need 2 keppi, mida taoti teineteise vastu. On leitud puit-, vandel- ja metallplagiste. Nende ülesanne oli
annaabi.ee 
