Eduard Vilde, sündinud 4. märts 1865, võib pidada eesti kriitilise realismi algatajaks ning ka silmapaistvamaks esindajaks. Ta kirjutas oma esimese teose olles ise vaevalt 17-aastane ning temast sai peagi kõige populaarsem eesti kirjanik. Koolist sai Vilde kaasa hea saksa keele ning klassikalise kirjanduse tundmise. Eesti keeles kirjutamist pidi ta aga omal käel õppima. Koolis valitsenud saksameelsus oli tekitanud temas trotsi ning süvendanud rahvameelset hoiakut. Koolipäevil sai Vildele omaks ka kiindumus teatriskäimisesse. Ta käis tihti sõbralt kaubeldud piletitega Tallinna saksa Linnateatris. Sellest oli vast inspireeritud ka tema katse näitlejaks saada, mis kahjuks ebaõnnestus. Vilde esimeseks teoseks oli ,,Kurjal teel", mille ta kirjutas 1882. aasta suvel. Juba järgmisel aastal valmis teos ,,Musta mantliga mees", mis avaldas Tallinnas ilmuva ,,Virulase" toimetajale muljet niivõrd palju, et kutsus noormehe toimetusse tööle
iseolemise ja omapära õigustesse. Põllumajanduses propageeris uusi teid ja ühistegevust, käsitööd ja rahvahariduse tõstmist. Postimees soovitas erilist rõhku panna koduõpetusele, et selle kaudu täita lünk emakeele õpetuses, samuti virgutati seltse haridustööle. (Koolides oli ju venekeelne õpetus.) Vastuseks Grenzsteini brosüürile "Rahva poeg" kirjutas, et õigelt rahvapojalt tuleb kutseliste teadmiste kõrval nõuda ka avarat maailmavaadet ja kindlat rahvameelset iseloomu. 1910 abiellus JT, abielust sündis 5 last. 1934 suri poeg Lembit, 1939 mõrvas teise poja Ilmari tema abikaasa. JT jätkas Postimehe eesotsas aastaid. 1917. a pöördelisel ajal kasutas JT oma tutvust Vene esimese riigiduuma päevist vene peaministriga Lvoviga, saades nõusoleku Eesti autonoomia loomiseks. Vahepeal JT arreteeriti pahemlaste valitsuse poolt (V. Kingissepp), kuid need olid sunnitud ta siiski lahti laskma. JT oli sunnitud välismaale
annaabi.ee 
