põhjust kõnelda ka interneti teel levivast folkloorist. Need rahvaluule kirjeldamisviisid seostub rahvaluule leviku tehnikatega. Nii nagu muutuvad tehnilised võimalused, nii muutuvad ka rahvaluule ja selle kirjeldamisviis. Teadusharu iseseisvumisel Eestis (19. sajandi lõpul) sai alguse rahvakultuuri jaotamine kahe teadusala vahel: vaimne kultuur rahvaluule aineline kultuur etnograafia Selline kultuurivaldkondade jaotamine erinevate teadusalade vahel mõjutas Eesti rahvaluuleteadust ja etnograafiat kogu 20. sajandi vältel, kuid nende teadusalade omavahelised seosed on olnud periooditi siiski erinevad. Rahvusevaheliselt on olukord mõneti teine. 20. sajandi lõpul kasutati Kesk- ja Põhja-Euroopas (v.a Soome) rahvakultuuri uuriva teadusena enamasti üldmõistet etnoloogia. Saksakeelses teaduses tehakse vahet Euroopa etnoloogia (Volkskunde) ja etnoloogia (Völkerkunde) vahel: esimesel juhul uuritakse Euroopa
Fahelmann Kreutzwald Rosenplänter Neus Knüpffer Valgustus kuni 19. saj lõpp = rahvakultuuri avar mõistmine, ent toimub pidev spetsialiseerumine: keeleteaduse areng, sotsiaalne vaatenurk, etnograafia jne. Hurt annab eestis rahvaluulele definitsiooni ja näitab, miks rahvaluule iseendana on uurimisobjekt. 5. Rahvaluuleteaduse kujunemise põhijooned 20. sajandil Eestis · 20. saj (eriti II maailmasõja järgset) Eesti rahvaluuleteadust iseloomustab rahvaluule uurimise poeetikakesksus. · 50ndad-80ndad valdav seisukoht, et rahvaluule on kunstilooming (rahvaluule = suuliselt tekkinud ja enamasti suuliselt levinud traditsiooniline vaimne kunstilooming.) · Nõukogude folkloristika: rahvaluule on ainult suuline kunstilooming, usund & kombed lähevad juba etnograafia alla. (Rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming)
annaabi.ee 
