rahvuslusest oma juurte äratundmise ja teadvustamise ning loomuliku looduslähedase ja tervendava elukeskkonna tähenduses. Ta soovib, et oskaksime õppida esivanematelt mitte ainult keelt ja kombeid, vaid tarkust. Kohati kõlavad Kristiina Ehini luuletused peaaegu kui rahvaluule või rahvalik veste (näiteks "põletusmatus", "hobune läheb" ja eriti "sõtta mu vend"), mis on üsna harv ja vägagi meeldiv saavutus tänapäeva eesti luules. Sagedasemad on tabavad ja meeldesöövivad rahvaluulelikud kujundid. Lisaks isikupärasele ja mõtlema ajendavale teemakäsitlusele on Kristiina Ehin kindlasti tähelepanuväärne oma oskuse poolest olla vaheldumisi (ja kohati koguni samaaegselt) nii jõuline ja terav kui ka õrn ja südamlik.
Ta nendib, et lihtne maalähedane kodu on muutunud maa ja ilma äärel kõikuvaks ja kõdunevaks majaks, ent kinnitab, et see on ometigi ainus, mis tema hingele võiks sobida (luuletuses "käia ja käia oma teed"). Kohati kõlavad Kristiina Ehini luuletused peaaegu kui rahvaluule või rahvalik veste (näiteks "põletusmatus", "hobune läheb" ja eriti "sõtta mu vend"), mis on üsna harv ja vägagi meeldiv saavutus tänapäeva eesti luules. Sagedasemad on tabavad ja meeldesöövivad rahvaluulelikud kujundid. Raamatu viimased kaks osa enam täiesti uut temaatikat sisse ei too. "Linnalaps oled ikkagi" on "Luigeluulinna" kõige vähem järjepidev neljandik ja sisaldab ka luuletusi, mis oleksid saanud tõenäoliselt ilmuda ka teistsuguses koosluses peale "Luigeluulinna". Ometigi lisab "Linnalaps..." raamatule teatud täiendava mõõtme, põimides jõuliselt minevikku olevikuga (luuletus "tuhat inimest kutsuti kord pulma"), pärimuslikkust tänapäevasusega ("ei usu mina
annaabi.ee 
