ja produktiivse loominguperioodi väiksemat osa. See on apteekritöö kõrval sündinud spontaanne andeväljendus, kohati jõuliselt värske kunstilise mõjuga ja huvipakkuv stiilitaotlusteltki. Noorele Lutsule on põhiainet pakkunud isiklikud mälestused ja tähelepanekud maaelust. Külaelu realistliku kujutuse kunstiline õnnestumine toetub kõigepealt kirjaniku loomupärasele jutustaja-andele. Rahvalikul fraseoloogial baseeruva sõnastuse võlus ja koomilise vahetus väljendamises peitub O. Lutsu varase populaarsuse saladus. Alustanud jämedajoonelise följetonikoomikaga, rikastus Lutsu kui realisti suhtumisskaala paljude varjunditega, kus valdavaks sai rahvapärane ja elurõõmus huumor. Varasemates realistlikes näidendites ilmutas ta satiirilist teravust, 5
aluse ise laadi traditsioonile. Henrik Ibsenitpeetakse üheks maailma suuremaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Liega said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisel. 20. sajandi esimese poole mõjukamad kirjanikud olid Sigrid Undset ja Knut Hamsun, kes mõlemad olid poliitiliselt konservatiivsed. Mõlemad on saanud Nobeli kirjandusauhinna. Teise maailmasõja järel oli norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykles kultuuriradikalismist Dag Solstadi vasakradikaalse modernismini ja Erlend Loe naivismini
Teokraatliku ja rahvaliku arhitektuuri vahel on sama vahe, mis preestrite keele ja rahvakeele vahel, hieroglüüfi ja kunsti, Saalomoni ja Feidiase * vahel. Kõrvale jättes tuhanded tõendid ja tuhanded väheolulised vastuväited ja kokku võttes selle, mida oleme seni seletanud, tuleme järgmisele otsusele: arhitektuur oli kuni viieteistkümnenda sajandini inimkonna peamiseks kroonikaks, sel ajal polnud ühtki enamvähem keerulist mõtet, mis mitte ehituses poleks väljendunud; 174 igal rahvalikul mõttel kui ka igal ususeadusel olid omad monumendid; kõike seda olulist, mida inimsugu on mõelnud, on ta kivisse kirjutanud. Ja miks? Iga mõte, olgu see usuline või filosoofiline, on huvitatud sellest, et teda jäädvustataks; idee, mis üht sugupõlve on erutanud, tahab erutada ka teisi ja enesest jälgi järele jätta. Ent kui ebakindel on käsikirja püsimine! Ehitus aga on teistsugune, kindlam, püsivam, vastupidavam raamat! Kirjutatud sõna hävitamiseks piisab barbarist ja tõrvikust
annaabi.ee 
