Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks. Kristlaste tagakiusamine Pingeline olukord sundis võime kahtlustavalt suhtuma igasugustesse rahvaliikumistesse. Üheks niisuguseks oli ka kristlus. Kristlaste tagakiusamine algas mäletatavasti juba Nero ajal. Nero, kes pärast oma ema tapmist kõigeks võimeline oli, süüdistas tulekahjus kristlasi, kes olid teadupärast masside seas ebapopulaarsed keisrivastasuse, elukommete ja salapäraste kogunemiste tõttu. Mitmed kristlased leidsid järgnenud tagakiusamise käigus oma otsa, nad löödi risti, hukati tuleriidal või kiskusid metsikud loomad nad tribüünil lõhki. Ohvrite arv oli
põllumajandustoodetes. See soodustas koloonide kinnistamist maa külge. Rooma sõjaväkke võeti teenima ka vangistatud barbarid. Samuti astusid Rooma teenistusse terved barbarite väesalgad. Suurte vägedega surus Diocletianus maha ülestõususud, tõrjus impeeriumi piiridest välja barbarid ja ehitas üles vanad piirikindlustused, mida täiendati uutega. Pingeline olukord sundis võime kahtlustavalt suhtuma igasugustesse rahvaliikumistesse. Üheks niisuguseks oli ka kristlus. Kristlaste tagakiusamine algas mäletatavasti juba Nero ajal, kuid tugevnes Diocletianuse ajal eriti. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalateenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased. See kristlaste tagakiusamine oli aga ka viimane. Väsinud ja pettunud Diocletianus loobus
annaabi.ee 
