näidend liigubki laiskuse murdmise suunas, lisandub armastuse tegur, mis käivitab tegeliku tegutsemise. Stiililiselt sarnane „Mikumärdiga“, kuigi kasutab folkloorset ainest ja rahvapärast keelt rohkem (fraseologism, kõnekäänud). Raudsepp käis spetsiaalselt rahvaluule arhiivis materjali saamas ja õppimas, mis kajastub ka keeletarvituses. Koomikavõtete arsenalis on suurem roll kui „Mikumärdis“. Üldraamistik: külakomöödia, taluõul toimuv, sobib rahvalavadel esitamiseks. Rahvalikke näidendite kõrval ka „Salongis ja kongis“ (1933), kus tegelasteks kindral, riigiametnikud – siiski komöödia, kuid pole külakomöödia, pigem inglise tüüpi paradokskomöödia. Raudseppa on peetud antiintellektuaalsuse kandjaks. „Roosad prillid“ (1934) – situatsioonikomöödia, farsi tüüpi. „Roosade prillidega“ algab loomingu nn lahjenemine, pärast mida tema tootlikkus siiski säilib, aga palju sisust jääb väheütlevaks
Kui rõhutatakse aineala, siis peetakse silmas seda, et ta hakkab kirjutama pikemaid ja lühemaid rannajutte. (Saaremaaga seotud motiivid) 2) 30ndateks aastateks leiab Mälk mõttelise tasakaalu ka esteetilises plaani. Tasakaal realistliku olustikukirjanduse ja teisalt romantilise elukäsitluse vahel. Mälk osutub olema maalähedasem, on võrreldes Gailitiga lähemal massilektüürile. Peaks silmas pidama ka seda, et Mälk on üks menukamaid draamaautoreid 1930ndate rahvalavadel. 1934 "Surnud majad" ajalooline proosa on seotud üldise sotsiaalse tellimusega, mis tollal õhus oli. 1935 "Õitsev meri" 1936 "Rannajutud" 1936 "Läänemere isandad" 1937 "Taeva palge all" 1942 "Hea sadam" 1952-53 "Tee kaevule" 1963 "Kevadine maa" 1978 "Projekt Victoria" Erilise soosingu saavad retseptsioonis romaanid "Õitsev meri". Rannakirjanduse fenomen: võitlus merega, tööga, koduarmastus, pannakse kokku eksootiline ja teistpidi haaratakse
annaabi.ee 
