Koolides on kohustusliku kirjanduse loetelus palju eesti klassikalisi teoseid, mis annavad ülevaate eesti talupoegade elust, näiteks Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Maapiirkondades ei ole talude pidamine ja loomade kasvatamine välja surnud. Ka on poodidest võimalik osta eestimaist toodangut. Tähistatakse suurelt Eesti rahvakalendri tähtpäevasid: jaaniõhtul toimuvad pidustused pea igas külas ja piirkonnas. 2008. aastal tegeles 13 protsenti eesti elanikest mõne rahvakultuurialaga. See tähendab, et eestlaste hulgas on veel inimesi, kelle südameasjaks on eesti kultuuri säilitamine ja arendamine. Eestlaste elu on olnud keeruline, kuid kõigi nende raskuste juures oleme suutnud säilitada oma kultuuri rohkem kui mõned teised rahvused. Kultuur on rahvuse jaoks kõige suurem vara ja pärand. Selleks, et see aja jooksul kaduma ei läheks, peaksid noored aktiivselt tegelema rahvakultuuriga. Eriti raske on kultuuri säilitada väiksematel rahvastel.
Vaatamata võimude jahedale suhtumisele jõudis Eestisse taas dzäss ja nüüd ka rock-muusika. Tänapäeva Eesti kultuur Tänapäeva Eesti kultuurile on iseloomulik kiire sidemete taastamine maailmaga, tehnoloogiline areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur. Samas ei ole kadunud ka side rahvakultuuriga. Näiteks oli Statistikaameti andmetel 2008. aastal Eestis kokku 73 000 mõne rahvakultuurialaga tegelevat inimest. Nende seas oli näiteks 39 000 koorimuusika ja 18 000 rahvatantsu harrastajat ning üle 4000 pillimuusikaga tegeleja, kellest 2700 mängisid puhkpilliorkestrites. Samuti tegutses Eestis umbes 1400 harrastuskoori, pea 1200 rahvatantsurühma, ligi 350 harrastusteatrit või näiteringi, 230 käsitööringi, 200 rahvamuusikaansamblit, 125 folkloorirühma, üle 130 puhkpilliorkestri ning muid harrastuskollektiive, ringe ja ansambleid.[1]
annaabi.ee 
