Ajalooline taust:venestusaeg Aleksander III trooniletulekuga 1881.a. oli alanud sünge reaktsiooniaeg,igasuguse vaba mõtte jälitamine. Valitsus alustas haldusreforme,mis olid suunatud siinse balti erikorra kaotamisele. Eesmärk oli piirimaade venestamine,et neid kindlamalt liita impeeriumiga põhimõttel:üks keiser,üks usk,üks isamaa ja üks rahvas.Ametiasutustes,ka nendes,kus enne oli kasutusel eesti keel,kehtestati venekeelne asjaamine.Seni eestikeelseisse rahvakoolidesse tuli vene õppekeel;emakeelse õpetuse õigus püsis 1892. aastani.Paljud kooliõpetajad,valla-ja kohtukirjutajadvallandati,asemele kutsuti hulk umbkeelseid õpetajaid ning ametnike Venemaalt.Soositi vene õigeusu levikut. 1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtunnustatud vaimsetest juhtidest.Suri kõrgesse ikka jõudnud Kreutzwald,Jansen lamas halvatune tõvevoodis.Enneaegselt lõpetas haigus C.R Jakobsoni ja Lydia Koidula elu.Jakob Hurt ja Mihkel Veske olid asunud
Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid. [6] 8 Ärkamisajale pani aluse Johann Voldemar Jannsen ajalehega "Perno Postimees" (1857). Tema pöördumine lehe esimeses numbris: "Tere, armas eesti rahvas..." ennustas ühe rahvuse peatset sündi. [7] 1880.-datel algas venestamine, millega kehtestati venekeelne asjaajamine ning rahvakoolidesse tuli vene õppekeel. 1880. aastaist kuni oma sulgemiseni (1893) jäi juhtivaks rahvuslikuks institutsiooniks Eesti Kirjameeste Selts (EKmS). 1870. aastatel hakkasid Tartu Ülikooli eestlastest üliõpilased korraldama koosolekuid, kus loeti ühiselt "Kalevipoega" ja arutati rahvusküsimusi. Neist nn "Kalevipoja"-õhtutest sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), mis registreeriti ametlikult 1883. aastal. [6,7] 19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism
annaabi.ee 
