Vastselt annekteeritud liiduvabariikides tuli lisaks sellele likvideerida endine rahvuslik eliit, mis aidanuks neid ühiskondi paremini tasalülitada Nõukogude ühiskonnaga. Nõukogude repressiivpoliitikat juhtis siseasjade rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKVD), millest 3. veebruaril 1941 eraldati riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (venekeelse lühendiga NKGB). Sarnased institutsioonid olid kohalikul tasandil olemas ka kõikides liiduvabariikides. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaati juhtis veebruarini 1941 Boris Kumm (pildil), seejärel tema asetäitja Andrei Murro. Kummist sai samal ajal riikliku julgeoleku rahvakomissar. Eesti julgeolekut instrueerisid Nõukogude Liidu kogenud NKVD operatiivtöötajad. 11. Saksa okupatsioon. Valitsemise korraldamine ja tähtsamad võimurid. Rahva suhtumine. Repressiivpoliitika. 11.1 Saksa Okupatsioon Saksa okupatsioonivõim erines oluliselt Nõukogude okupatsioonist järgnevalt:
gravliti registratsioonimärk "MB" vastava järjekorranumbriga. Neid salapäraseid märke kandsid kõik nõukogude trükised. Septembrikuu jooksul jõudis omariiklusaegsete väljaannete sulgemisaktsioon lõpule. Peale "Loomingu" ei jäänud alles ainustki varasemat nimetust. Kui Eesti Vabariigis ilmus ligi paarsada ajakirja, siis nõukogude pöörde järel jäi pisut üle 30 nimetuse ajakirju. Muide, kevadel 1941, kui trükitoodete kontroll oli üsna täiuslik ja täpne, saabus hariduse rahvakomissariaati ja kirjastusasjade peavalitsusse järsku kummaline trükiteos pealkirjaga "Hääl Kunsti, teaduse ja belletristika kuukiri", mille väljaandmiseks polnud keegi luba andnud. Selle väljaandjaks oli üldtuntud erak Aakre metsast Kusta Toom, kes oli omariikluse ajalgi "Häält" toimetanud. Teinekord, kui tal oli tuju, pani ta oma "trükikoja" seljakotti ja läks matkama. Vahepeale tuli sõda, võib arvata, et Kusta Toom jäi oma Hääle väljaandmise pärast karistamata.
annaabi.ee 
