Ida- Pakistanist sai lõpuks sõltumatu Bangladeshi riik. Kuid hindude ja moslemite konflikt jätkus ning pinged Indias endas ( kus on siiski veel rohkem moslemeid kui Pakistanis) peegeldasid India ja Pakistani vahelist varjatud vaenu. Sisepoliitika India Vabariik on mitmeparteiline liitriik. Valitsusjuhiks on peaminister ja riigipeaks president. Parlament koosneb kahest seadusandlikust kojast. Osariikide Nõukogus ei tohi olla üle 250 koha. Rahvakojas on 545 kohta. 1920. aastatel sai India Rahvuskongressis Mahatma Gandhi juhtimisel maa juhtiv poliitiline jõud. Selle jõreltulija- kongressi Partei- on valitsenud Indiat enamiku iseseisvusajast. India esimene peaminister oli Mahatma Gandhi lähikondlane Jawaharlal Nehru. Võim jäi Kongressi Partei kätte kuni aastani 1977, mil parlament avaldas Nehru tütrele Indira Gandhile umbusaldust. Peaministriks sai Janata Partei liider Morarji Desai, aga Janata
Rahvakoda valis Riiginõukogu, mis täidab Rahvakoja otsuseid ning esindas riiki rahvusvahelis-õiguslikes suhetes. Nõukogu eesotsas oli Ulbricht, kellest lähtusid kõik otsused ja keda omakorda käsutas Moskva. Sotsialistliku liikumise peaeesmärk oli riigi kodanike kaasamine sotsialismi ehitamisele ja neis sotsialistlikku teadlikkuse kasvatamine. Vormiliselt kehtis SDV-s samuti mitmeparteisüsteem nagu Lääne- Saksamaalgi. Parlamendis, Rahvakojas oli parteisid isegi rohkem kui Bundestagis, lisaks kommuniste ühendavale Saksamaa Sotsialistlikule Ühtsusparteile veel neli korda. Kaks neist- Kristlik- Demokraatlik Liit ja Liberaal- Demokraatlik Partei- olid SLV kristlike demokraatide ja vabade demokraatide organisatsioonide tasalülitatud analoogid.1948. aastal Nõukogude tsoonis rajatud Demokraatlikul Talurahvaparteil ja Natsionaaldemokraatlikul Parteil läänes vastseid ei olnud
annaabi.ee 
