Põhiline oli kombeõigus. Et iga maa oli vastava õiguse loojaks, nimetati seda õigust maaõiguseks, mis eksisteeris osalt kombeõigusena, osalt rahvakogu otsustena. Ka Vana-Eesti kõige vanemaks õigusemõistmise viisiks oli omaabi. Tsiviilasjade kohta andmeid eriti ei ole, kuid kriminaalõiguslikes tüliküsimustes pidi kahjusaama enamikes asjades ise nõudma kahju heastamist. Süüteod ühiskonna vastu nagu reetmine, kindlustustöödest eemalehoidumine jne leidsid arutamist rahvakogudes- kärajäil, mis olid ühtlasi ka kohtuasutusteks. Käräjad tegid asja kohta üldise otsuse, kuna täpsema otsuse langetajaks ja otsusetäideviijaks oli vanematekogu. Vanematekogu valvas reeglitest kinnipidamist, täpse ja õiglase karistuse määramise ning otsuse kiire täidesaatmise järele. Otsese faktilise materjali puudumisel võidi arvestada ka kaudseid tõendeid nn jumala tunnistust. Selleks kasutati mõnda looma või eset
Eesti õ. ajal 1. Õigus ja kohtukorraldus Vana- Eestis. Sugukondliku korra aluseks oli tava- tavaõigus. Kuna kohus, kui selline puudus, oli lubatud omakaitse, st. Isik kaitses ennast oma jõududega. Edaspidi hakkas tekkinud probleemide vastu huvi tundma ja nendega tegelema vanemate kogu. Õigusemõistmise viisid: 1) omaabi- võlausaldaja nõudis võla võlgnikult välja koos sõpradega; 2) reetmine- arutati rahvakogudes, lõpliku karistuse otsustas vanematekogu. Eraõigus: omamoodi eksisteeris nii füüsilised (v.a. orjad), kui juriidilised isikud. Perekonnaõigus: abielude sõlmimine toimus kas poolte või sugukondade vahelisel kokkuleppel. Oli abielulahutuse (erakordne sündmus) 2 viisi: naise äratõukamine või naise äraminek. Lapsed: mees pidi sündinud lapsed esmalt omaks tunnistama ning alles siis järgnesid kohustused lapse ees. Juhul, kui last omaks tunnistatud,
annaabi.ee 
