Veidi hiljem aga pakkus eesti ajaloolisele kirjandusele arenguvõimalust selline kirjanik nagu Mait Metsanurk, ja seda oma populaarseima ajaloolise romaaniga ,,Ümera jõel". Eelpool sai mainitud, et seda teost märgati ka kõrgemal tasemel ning auhinnati. Metsanurk olevat oma noorpõlves olnud üks paljudest E. Bornhöhe ning A. Saali ajalooliste teoste lugejaist. Kriitilise meele arenedes aga Metsanurk neid teoseid enam nii suurepärasteks ei pidanudki, aga headeks rahvakirjanikeks ta Bornhöhed ja Saali pidas ikkagi. Mõlemad kirjanikud osutuvad Metsanurga jaoks tõukejõuks viljelemaks ajaloolist romaani. 1925. aastal hakkas Metsanurk koguma materjale ning tegema visandeid Jüriöö ülestõusust 1343. aastal. Teda huvitas just eesti rahva kaugem minevik. Metsanurk oli sama põhjalik kui Vildegi. Ta käis ajaloolisi kohti vaatamas, kus sündmustik pidi arenema, õppis sellekohase kirjanduse järgi kloostrielu ja olustikku tundma. Kloostrielu
SOOMEKEELSE KIRJANDUSE TÕUS Eelkäijad ja teerajajad Helsingi romantism, mis sai alguse Turu romantismist ja kujunes välja Laupäevaseltsi rüpes, andis tulemuseks enamasti rootsikeelset teksi. Runebergi ja Topeliuse töö oli rootsikeelne, Snellmanni töö oli enamasti samuti rootsikeelne. Kõige rohkem kasutas soome keelt Lönnrot. Rootsi keel oli 19. saj algul ja keskel Soomes valitsev kultuurkeel. Runebergi ja Topeliust peeti rahvakirjanikeks. Soomekeelset algupärast kirjandust ilmus ,,Kalevala" järel aeglases tempos, 1850. a tsensuurimäärus ähvardas selle lämmatada. 1860. aastast tsensuurimääruse tühistamine andis tõuke soomekeelsele kirjandusele, kaasa aitas ka rootsikeelse kirjanduse taandumine. Pietari Hannikainen ja K. J. Gummerus alustasid soomekeelse kirjandusega juba enne tsensuurimäärust. Hannikainen andis välja ajalehte ,,Kanava", avaldades seal ilukirjandust ja trükkides seal ka oma farsi ,,Silmamoondaja"
annaabi.ee 
