rahvalaulud – protsentuaalselt üsna väike, kuna eesti rahvaluuletraditsioonis Kalevipoega kui tegelast ei esine; kunstkirjanduse, romantismi esteetiline tasand. Esimese viite „Kalevipojale“ teeb 17.saj keskel Stahl oma jutlusraamatus. 19.saj alguses info „Beiträges“. Nüüd kõneldakse Kalevipojast kui loodushiiust, suure jõuga kangelasest. Faehlmann mainib 1830ndate algul, et Kalevipojast võiks mõelda kui rahvakangelasest, aga temast pole materjali. Faehlmannil on olnud see mõte üsna vara, loomise idee võis olla juba enne „Kalevalat”. 1839 pidas Faehlmann ÕESis ettekande “Muinaslugusid”: räägib Kalewiidist – hiid-Kalevist. On seesama lugu, kus üks mees pidi maskeeruma jne. Esitab sisuliselt valmis eepose, loo, kust tunneme ära suure osa tulevasest struktuurist. Kokkuvõtlik proosavariant, nt paika pandud seigad, nagu vana-Kalevi kuju, kolme poja kiviviskamine, mõõga- motiiv;
laastamistö od. Rä akides allutatud Egiptusest nimetab Bornhöe inglise kolonisaatoreid «kõge maailma riisujateks». Ta jutustab lugejatele ka streikivatest itaalia tö olistest ja valitsuse julmast veretö ost Milaanos, mille tagajäjel hukkus saü meeleavaldajaid. Reisikirjelduses «Volgal» («Eesti Postimees» 1905) võb leida ilmseid revolutsiooniliste meeleolude kajas-tusj. Bornhöe rä agib Stepan Razinist kui rahvakangelasest ja vabadusvõtlejast, kes vihkas väivalda ning rõumist ja kelle mäestust rahvas täapävani truult sälitab. Ta kõeleb ka kahest Nizi-Novgorodi kuulsast pojast --Kozma Mininist, kes pä astis Venemaa poola sljahta väivallast, ja Aleksei Pesovist (Maksim Gorkist), «kellel ka tuline kõe on» ja kes «otsib isamaale praegu teistmoodi peastmist». Imetledes Volgal sõtes Venemaa avarusi, teeb Bornhöe väa selgesti mõstetava vihje kehtiva rezimi kohta: «... siin võb
annaabi.ee 
