õpetust, hakati tõenäoselt kirjutama hulk aega pärast tema surma ja seda „toimetati“ enam kui paari sajandi vältel. Ometi ei hõlma tema elujuhtumised midagi üleloomulikku ega võimatut. Jättes kõrvale apokrüüfilise materjali, jutustab üldtunnustatud eluloovisand järgmist. Ta sündis Lu riigis, praeguses Shandongi provintsis. Tema perekond võis kuuluda aristokraatia hulka, kuid Konfutsiuse sünni ajal ei saanud nad tulusid oma maavaldustest. Konfutsius ise arvas, et ta elas rahutuil aegadel. Nii jutustakse, et ta isa paljakäsi üleval langevärava, et aidata oma kaaslastel põgeneda. Ometi polnud Hiinas veel alanud sõdivate riikide ajastu. Isa suri, kui ta oli vaid kolmeaastane ja üles kasvatas ta ema. Konfutsius ise tunnistab, et „mu noorus oli vaevarikas, seepärast oskan paljut“. Hilisema konfutsianistliku filosoofi, Menciuse sõnutusi teenis ta üksvahe kui „ladude eest vastutav alamametnik“, siis jälle, et „tema hooleks olid lambad ja kariloomad“
läbi maailma, mis magab. Mäletan, igatsus ringutas tiibu mu tolmunud künnise taga. Kuidas mind kutsus ta lummurinime hukutav imepära! Ma seisan ses elus kui pärli ees pime ja ometi naudin ta sära. Mäletan, heledas hommikupuhtes tõusin kui pakatav rohi, aldina valu ja valguse suhtes, rõõmus, et tajuda tohin kõike, mis tundeile tarmukust annab: kevadepuhanguid noori, mängurikirge, mis õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori, pahe ja vooruse võitlusenimbust rahutuil otsisklusretkil, joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus eneseületushetkil. Magusalt läbi mu loomuse põikus üksolek mulla ja tõega, milles peab sobima võluga võikus lihtsalt kui lihase õega. Kirjas on öeldud, et armastus käitub sageli veidralt kui varas: siseneb vargsi ja võitjana läitub südames andumisaras. Võrdsetes annustes õndsust ja valu küpseb ta mürgiseis tarjus. Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus.
annaabi.ee 
