tekkimist. Eriti löödud olid peale I ms sakslased, kes pidid kannatama Versaille’ süsteemi raskeid tagajärgi. Talumatus olukorras sakslased otsustasid siiski käske eirata ning kehtestasid üldise sõjaväekohustuse ning investeerisid sõjatehnikasse. Lääneriigid sellesse ei sekkunud, lastes Saksmaal taastada oma sõjaline ning majanduslik tugevus. Oli ilmselge, et käivad valmistused sõjaks. Saksamaad tundis ennast solvatuna, tänu rahutingimustele, ning soovis kättemaksu kogu ülejäänud maailmale. Desarmeerimiskoverents, 1932-1934, mis toimus Rahvasteliidu juhtimisel, osales 61 riiki. Arutati, kuidas lahendada olukorda, et vältida sõja puhkemist. Saksamaa ja Jaapan ei olnud kriisi lahendamisest piisavalt huvitatud ning lahkusid liidust. Suur ja tugev Rahvasteliit põrus täielikult. Mõisteti, et uus sõda on paratamatus. Ainus samm, mis kriisi lahendab on sõda. Paika on vaja panna, kes seda maailma tegelikult juhib. 1936-1939
ja ta elu läks hoopis paremaks. Ta käis rahulikult ülikoolis ja ta sai olla tema ise. Ka raske sõja aasta hakkas lähenema lõpule. Rindel oli parajasti käinud suur taganemine. Kõvad võistlused Narva all jätkusid. Eesti väed aga suutsid endid kokku võtta ja tormasid neile peale. Suures venediviiside rünnakud hakkasid vaibuma ja Narva oli taas piir ja ida ja lääne vahel. Tartu rahukonverentsil olid kõik sõbralikud, rahu oli tulemas. Vanaaasta õhtul oli rahutingimustele alla kirjutanud ning nüüd ei käratanud enam ükski suurtükk, püss ega kuulipilduja.
1871.a. Saksa Keisririik . - Sõja lõpp: Prantsusmaa palus rahu. Rahulepingu tingimused olid prantslastele äärmiselt rasked - nad jäid ilma Elsassi ja Lotringi piirkonnast ja pidid maksma 5 miljardit kuldfranki kontributsiooni. Rahutingimuste vastu puhkes Pariisis märtsis sotsialistide juhitud ülestõus - Pariisi kommuun (märts-mai 1871). See suruti prantslaste oma valitsuse poolt veriselt maha - 30 000 surnut. Mais 1871 kirjutasid prantslased rahutingimustele alla (Frankfurdi rahu). V Poliitilised õpetused: konservatism, liberalism, sotsialism. V Konservatism (lad.k. conservare) ehk vanameelsus ehk alalhoidlikkus (vt. õpik III, lk.176). Konservatism rõhutas ajaloolist järjepidevust, otsiti rahvaste omapära juuri. Leiti, et rahvaste tavad, usk, mõtteviis ja riiklik-poliitiline korraldus on nagu elusorganism, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Kiireid muudatusi peeti kahjulikuks
annaabi.ee 
