Paljud riigimehed arvasid, et Euroopas võivad puhkeda ainult piirkondlikud sõjalised konfliktid ning et selliseid lokaalsed sõjad kestavad lühikest aega ega kujune väga laastavaks. Teiseks, sõda romantiseeriti. 20.sajandi algul oli levinud veel kujutlem, et sõda on romantiline, ülev ja hiilgav. Seetõttu leidus mitte ainult sõjaväelaste ja relvatöösturite, vaid kogu Euroopa lihtrahva hulgas palju neid, kes sõda lausa soovisid ja hirmuseguse põnevusega ootasid. Kolmandaks, rahusvahelisi kriise reguleeriate institutsioonide puudumine. Maailmas polnud 1914. aastal organisatsioone, mis oleksid suutnud kiirelt korraldada näiteks suurriikide liidrite kohtumisi. Neljandaks, sõjaline mõtlemine osutus kaalukamaks kui diplomaatia. Riikide valitsustes otsekui ei märgatud sõjatehnika tormilist arengut ega uuendatud sellele vastavalt oma julgeolekupoliitikat, tihti ei tundnud valitsus isegi oma kindralstaapides koostatud sõjaplaane
elemendiks on sund. Kui sundi ei ole, siis ei ole ka õigust. On kahte sorti õigust: 1 - õigus, mis ka tegelikult on ka õigus - õigus, mis tegelikult ei ole ikkagi õigus (nt rahvusvaheline õigus) Rahvusvahelises õiguses puudub sund, puudub sanktsioon. (samas on hind selles et väheneb teiste riikide silmis usaldusväärsus, nt USA ei oodanud Iraaki rünnates ÜRO luba) Rahusvahelisi suhteid ei iseloomusta mitte õigus, vaid pigem anarhia. Tegelikkuses riigid siiski nii ei käitu. Normid, millest lähtutakse, on pigem moraalinormid. Seega rahvusvaheline õigus on pigem moraalinormide instituut. Rahvusvahelise õiguse klassikalisel ajastul (20.sajandi alguses ) RV õiguse prestiiz kannatas selle läbi, et ükski õiguslik regulatsioon ei suutnud ära hoida I ega II maailmasõda. I maailmasõja alguses tahtis Saksamaa minna Prantsusmaa vastu. Selleks mindi kaarega
annaabi.ee 
