III Eesti iseseisvumine Olukord Eestis 1918. aasta algul oli järgmine: · enamlased kuulutasid sakslased lindpriiks, neid ootas arreteerimine, väljasaatmine jne. · Eestis elavad sakslased baltisakslased olid ärevil ja tahtsid paluda abi Saksamaalt · samal ajal toimusid Venemaal Bresti linnas rahuläbirääkimised Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel. Nõukogude Venemaa tahtis sõjast väljuda, Saksamaa tahtis pühenduda Läänerindele, nii et rahusaavutamine oli mõlema riigi huvides. Siiski olid Saksamaa pakutud rahutingimused liiga rasked, Venemaa ei nõustunud nendega ja seetõttu läbirääkimised katkesid. Seoses läbirääkimiste nurjumisega algas 18. veebruaril 1918 saksa vägede pealetung Idarindel. Eesti rahvuslikult meelestatud poliitikud jälgisid sündmusi tähelepanelikult. Otsus Eesti iseseisvus välja kuulutada tehti juba jaanuaris, oodati vaid sobivat hetke
taanlastega läbi). Võõrvõimude ainsaks kaitsjaks olid Liivi ordu, mille põhjapoolseim tugipunkt oli Paide linnus. Ordumeister Burchard von Dreileben (ordumesier Jüriöö ajal, surus eestlaste ülestõusu alla) võitles samal ajal venelastega Pihkva piiril kui algas Jüriöö ülestõus. Ülestõus andis ordule võimaluse sekkuda Põhja-Eesti asjadesse ning nad kutsusid eestlased Paidesse läbirääkimistele, mille eesmärgiks oli: 1) rahusaavutamine 2) protsessi venitamine (tõid juurde uut sõjaväge samal ajal) Eestlased nõustusid läbirääkimistele minema. Läbirääkimised hakkasid 1343. aastal 4.mail ja osalesid eestlaste esindajad (neli kuningat) ning ordumesiter ja Tallinna piiskop. Tulemuseks oli eestlastest saadikute mõrvamine. Eestlastele sai otsustavaks lahing Tallinna lähedal Sõjamäe kõrgendiku. Eestlased kaotasid. Ülestõus levis ka Saaremaale ja 1343. aasta suvel alustasid ülestõusu ka
annaabi.ee 
