algab juba kooli minekuga: lapsevanemad on valmis võtma eratunde, et nende laps saaks nn eliitkooli nimekirja. Gümnaasiumis rõhutatakse, et kui hakkama ei saa, siis ülikooli uksed jäävad suletuks. Samas on koolid ise samuti ühiskonnapoolse surutise all. Kuigi ikka ja jälle räägitakse, et eksamitulemuste järgi seatud pingerida ei näita koolide õiget olemust, jälgitakse sellegipoolest kiivalt oma kohta selles. Kes esiotsas, patsutab endale rahuolevalt õlale, kes lõpuridades, see peab tihti meedias põhjendama, miks see nii on. Kuigi Eestis valitseb võrdõiguslikus ning kõigil peaksid olema võrdsed võimalused, siis nagu ka ühiskonnas ei ole kõik võrdsed, ei ole see ka koolis nii. Alates sellest, et kodulähedases koolis puudub erinevate ainete süvendatud õpe ja võimalus erinevates trennides, ringides annet arendada, kuni selleni, et materiaalsed võimalused on nii õpilastel kui ka koolidel kordades erinevad.
oli ilmset temagi jaoks liig.“(lk202) Hiie ema ei suuda ikkagi ohverdusega nõutuda ja huntide tagaajamises kiirustab ema hetkeks ette ja annab Leemele juhiseid kust poolt saab põgeneda. „Olin see tõesti mina , kes öötaevasse ussisõnu sisitats nagu muistne, lahingusse sööstev sõjamees? Kust ma võtsin selle ootamatu jõu ning raevu?“ Merele põgenud koos paadiga kus istub Leemt ja magab Hiie, Leemet imestab oma vägitükki üle. „Ema oli ikkagi targem kui mina, pidin ma rahuolevalt tunnistama, kui ma Hiiel käest kinni hoides mööda saart vantsisin...“(lk209) Ema oli alati arvanud, et Leemet lõpuks Hiie naiseks võtab, kedagi tesit metsas ei olnud ju tegelt. „’Mees ei põgene!’ütles ta karmilt’ Mina olekin neile sitastele hunitdele kallale karanud ja nad surnuks purenud.’“(lk211) Vanaisa arvamus sellest, et Leemet ja Hiie põgenesid hundi karja eest eelneval päeval. „ Mind on see ära tüüdanud- olla igal pool viimane...“(lk224)
annaabi.ee 
