juures. 1905. aastal algasid streigid pea igas tööstuse valdkonnas üle kogu Venemaa. Sel ajal hakkasid töölised ka moodustama ebaseaduslikke ametiühinguid, mis aga, nagu streigidki, seadustati ,,Oktoobri Manifesti" järgsel ajal. Valitsus lootis, et kui streigid ja ametiühingud seadustatakse ja lubatakse töölistel valida oma esindajaid vastloodud Riigiduumasse, siis saaks tööliste rahulolematus heastatud ning see omakorda viiks tööliste liikumise rahumeelsemale teele. Algul tundus et just nii juhtuski. Tuhanded töölised liitusid seaduslike ühingutega ja kontsentreerusid paremate majanduslike olude saamisele. Siiski nende ühingute juhid ja ka paljud liikmed olid üha ettevaatlikumad, et mitte anda valitsusele põhjust neid ühinguid sulgeda. Sotsialistlikest parteidest eelistasid töölised mensevikke, kes rõhutasid seaduslikku võitlust liberaalsemate ja demokraatlike kasude nimel. Selline töölisliikumiste
Samuti langesid ära baltisakslaste rünnakud valitsuse vastu, eriti pärats 1926. aastat, kui neile hakati konpetatsioone maksma. Kuni 1930. aastate alguseni oli Eesti-Saksa suhted normaalset ja ohtu ei paistnud. Suhted Nõukogude Venemaaga olid aga keerulisemad. 1920. aastate esimesel poolel oli ilmselge, et Nõukogude Venemaa soovib Eestimaa endaga liituda. Ida poolt vaadates äärmiselt agressiivne poliitika. Asi muutus pärast 1. dets mässukatset 1924. aastal. Moskva asus veidike rahumeelsemale positsioonile. Eesti, nii nagu Läti ja Leedu, Venemaast eraldunud riigid olid potentsiaalses ohus kogu aeg. Eesti pool tegi jätkuvalt kõik endast oleneva, et häid suhteid Venemaaga hoida. 1929. kirjutati alla Moskva protokolli lepingule, mis tähendas prion kelloggi??? lepingu enneaegset jõustumist. Lepituskonventsioon sõlmiti, aga see olenes ainult Eesti-Venemaa koostööst, kui Nõukogude Venemaa nõus ei ole, siis see enam ei kehti.
annaabi.ee 
