Kõigele, ka ühiskonna üvele, isiklikku hüvelolu eelistades jõuab egoistist inimene oma traagilisse finaali. Enesearmastus häbistab enese lõplikult. Lisaks julmusele ilmneb nüüd ka tema arutus, sest ta ei saavutanud seda, mille poole kõige rohkem püüdles. Pascal eitas egoistlikku õnne ja ükskõiksust võõra kannatuse suhtes. Elu ohverdamist õhiskonna heaks, nagu seda teevad mõned inimesed, pidas ta õigeks. Murederohkes maailmas rahulollu tardumise mõistis ta hukka. Ta ütles, et muredele andumine ei ole häbiasi, häbi on lõbukoorma all ägamine. Ta hüüdis otsekui inimkonna südametunnistusele: "Ei tohi magada!" Pascal oli veendunud kristlik kollektivist. Ta otsis vaimutoitu, millest saaksid söönuks kõik inimesed. Masisest elust ja filosoofiast ta seda ei leidnud. Et "ülimat hüvet" kui lõpmatut õnne ei ole inimesed suutelised omal jõul leidma, peavad nad
Sellega tahetakse eelkõige karistatava enda käitumist parandada: äratada süüaluses teadmine, et ta on teinud ülekohut, esile kutsuda häbi ja kahetsust. Seda lepitus- või tasumisteooriat nimetatakse ka absoluutseks karistusteooriaks. Clive Lewis väidab, et igasugune karistus muutub ebaõiglaseks, kui sellest eemaldada ärateenimise ja kättetasumise idee. Kättemaksuhimus endas sisaldub õiglusetuum, täpsemalt selle nõudmises, et kurja inimest ei tohi jätta täielikku rahulollu oma kurjuse üle ning seda peab laskma talle paista sellisena, nagu ta õigesti paistab teistele inimestele - kurjusena. Relatiivsetest karistusteooriatest tuleks kõigepealt nimetada k i n d l u s t u s t e o o r i a t, mille järgi peetakse kõige olulisemaks teha õigusrikkuja ühiskonnale kahjutuks, võttes temalt vabaduse, teatud puhkudel isegi elu. See sünnib eeskätt ühiskonna huvides, mitte karistatava isiku huvides
annaabi.ee 
