kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ohe sõnaga -- lurjus. Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!» Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidu-sõna Risbiteri kohta tema kõrvu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega. Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud. oli selle aja viisi 248 järele toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meieaegseid inimesi küll vist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Viinakarikad ja õllekannud olid ühtepuhku liikumas, jutt ei vaikinud silmapilgukski. Delvig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha
nagu ta arvas end päev-päevalt saavat sisemiselt. Side sünnipaigaga kippus tahes või tahtmata lõdvenema, ei kirjutanud tema sinna ega saanud kirju ka sealt, nagu poleks üksteisele enam midagi öelda. Sügise poole suve tuli vend Andreselt esimene kiri, milles seisis, et ka tema jätnud koju käima-sõitmise katki, kuigi ta varemalt sõita oli lubanud. Tähendab, ka tema jääb võõraks, mõtles Indrek nagu rahulolemisega, et tema pole üksi, kes kodukohast võõrdub. Andres pole sellepärast sõitnud, et kodu hakatakse teda usutama, kas ta pärast kroonut Vargamäele tagasi tuleb või mitte. Aga tema ei taha minna, sest tema tunneb nüüd ilma ja elab ,,Poolamaa põhjas", kus on kõige ilusamad neiud. ,,Seda ütlen ma ükspäinis sinule, armas vend," kirjutas Andres, ,,sest sina oled ise ilma näind ja oled koolitud
annaabi.ee 
