Seda võiks vahetevahel uskudagi. Kust ka ei otsiks tolle aja pärimuses, ajalookirjutajate ja kirjanike juurs, jutlustustes ja religioossetes traktaatides ning koguni ürikutes, ei paista sinna olevat settnud peaaaegu midagi muud peale mälestuste tülist, vihkamisest ja kurjusest, ahnusest, toorusest ja viletsusest. Tekib küsimus: kas see aeg suutis rõõmu tunda vaid julmusest, kõrkusest ja mõõdutundetusest, kas pole seal kusagil vaikset rõõmu ja rahulist eluõnne? Pole kahtlust, et iga aeg jätab pärimusse rohkem jälgi oma kannatustest kui õnnest. Ajalooks saavad õnnetused ja katastroofid. Instinktiivne veendumus ütleb meile, et inimesele osaks määratud eluõnne, kogu lõbususe ja rõõmsa rahu summa, ei saa eri ajajärkudel väga palju erineda. Ja hiliskeskaegse õnne sära polegi täiesti möödas, see elab veel rahvalaulus, muusikas, maastike tasastes avarustes ja portreede tõsistes nägudes. (lk 36)
vaenlaste üikange jõd teda oli kukutanud. Varsti päast seda tegi tsaar Ivan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna viimased nü ud 435 isekeskis hukkalänud orduriigi riismete päast riidu läsid. Veel mitu ja mitu aastat pidi see õnetu pind hirmsa sõa sõkumist kannatama, kuna Moskva riik puhkas, kosus ja aegamö oda seda imelist jõdu kogus, millega ta päast Rootsi ja Poola kangema võmu murdis ja väjakurnatud orduriigi maadele oma väeva kaitse all rahulist õne ja edenemist tõ. EDUARD BORNHÖE JA TEMA AJALOOLISED JUTUSTUSED. Eduard Bornhöe on XIX sajandi eesti kirjanduse väjapaistvamaid esindajaid. Tema loomingu paremik --ajaloolised jutustused ja ennekõke jutustus «Tasuja» -- on avaldanud suurt üiskondlikku mõu mitte ainult esmakordse ilmumise ajal, vaid on sälitanud oma tätsuse ka hilisemate aastakünete pö ordelistes südmustes ja leidnud kindla koha meie kirjanduse klassikalises päandis.
annaabi.ee 
