«Hakka pealegi hulguseks!» Jehan kummardus sügavalt ja astus kloostri trepist vilistades alla. Kui ta kloostriõuest oma venna kambri akna alt mööda läks, kuulis ta seda avatavat. Ta tõstis pea üles ja nägi, kuidas ülemdiakon oma range näo aknast välja pistis. «Käi kus kurat!» ütles dom Claude. «Siin on sulle minult viimane raha.» Ja preester viskas Jehanile oma kukru, mis talle suure muhu otsa ette lõi. Jehan läks minema pahasena, aga ühtlasi ka rahuldatuna nagu peni, keda pilluti üdiste kontidega. III. ELAGU LÕBU! 2 2 9 Lugejal pole vahest veel meelest läinud, et Imede õue ühe jao ümber oli vana müür, mis linna ümbritses 388 ja mille tornid juba tol ajal hakkasid varemeteks muutuma, ühe neist tornidest olid hulgused oma lõbustus-paigaks teinud. All saalis asus kõrts, kõik muu ülemistel korrustel. See torn oli sulikonna kõige kihavam, teistele seega kõige vastikum pesa. See oli nagu koletu mesipuu, mis ööd kui päeva sumises
katsid siin-seal väikesed veretilgad, mis pärinesid kas sõidukit ratsa saatva mehe või hobuse haavast. Ligikaudu kolmveerand ljöö kaugusel kloostrist, viiskümmend sammu siinpool Festubert'i oli näha suuremat verelaiku. Maapind oli hobuste kapjadest sõtkutud. Metsa ja äraandliku koha vahel, veidi tagapool äratambitud maapinnast, võis leida neidsamu väikesi jalajälgi mis aias. Siin oli sõiduk peatunud. Siin oli mileedi väljunud metsast ja astunud sõidukisse. Rahuldatuna avastusest, mis kinnitas kõiki ta kahtlusi, tuli Athos tagasi võõrastemajja ja leidis sealt Planchet', kes teda kannatamatult ootas. Kõik toimus nii, nagu Athos oli ette näinud. Planchet oli läinud mööda teed, oli nagu Athoski märganud vereplekke, oli nagu Athoski märganud kohta, kus hobused olid peatunud. Tema oli aga läinud kaugemale kui Athos. Nii kuulis ta Festuberfi külas ühes kõrtsis juues, ilma et tal oleks vaja olnud
annaabi.ee 
