Ugala teater Ugala teatri sündimise päevaks võib lugeda 5. jaanuari 1920, mil juriidiliselt alles asutamisel olev teatri- ja kunstiühing Ugala kandis Koidu seltsimajas ette Jacobi jandi "Pansion Schöller ehk Kui onu hullumajas käis" (näitejuht Märt Mõrd). Teatri-ja kunstiühingu Ugala põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis. Nime Ugala kui viite kahele iidsele Eesti maakonnale, Ugandile ja Sakalale, soovitas asutatavale teatrile kirjamees Friedrich Kulhbars. Tööl haarati raginal sarvist, juba 25. jaanuaril jõudis esietenduseni Kitzbergi "Punga- Mart ja Uba-Kaarel" ning 7. veebruaril Wolzogeni "Valge leht". Keegi toonastest ugalalastest polnud saanud teatriharidust
Uuesti tõstatas küsimuse 1913. aastal kodumaale naasnud ning Eesti Kunstiseltsi etteotsa asunud Ants Laikmaa. 4. detsembril 1915 tulid Tallinnas kokku kunstnikud ja ühiskonnategelased ning hääletasid üksmeelselt ERM Tallinna osakonna asutamise poolt. Alanud I maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine 15. aprilli 1918. Pooleteise aasta pärast otsustati asutada Tartust sõltumatu organisatsioon ning 7. novembril 1919 registreeriti Tallinna-Haapsalu rahukogus Tallinna Eesti Muuseumi Ühing, mille hallata oli Tallinna Eesti Muuseum. 1919–1928 kandis nime Eesti Muuseum. 1928–1940 kandis nime Eesti Kunstimuuseum nimi otsustati TEMÜ peakoosoleku otsusega. 1940–1941 kandis nime Eesti NSV Kujutava Kunsti Keskmuuseum (teistel andmetel Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum). 1941–1944 kandis nime Eesti Kunstimuuseum. 1944–1970
ajakirjanikuks? Ajakirjanikena määratleti neid, kes töötavad alaliselt toimetuses või teevad pidevalt ajakirjandusele kaastööd, samuti ajalehtede-ajakirjade väljaandjaid. Keskseks arutlusteemaks oli haridus, ja nimelt üldharidus (veel ei olnud kerkinud küsimust praktilistest ametioskustest). Kutsealane organiseerumine EAÜ ja EAL Eesti Ajakirjanike Ühing asutati 1919. Ühingu eelnõu registreeriti Tallinna Haapsalu rahukogus enne ühingu asutamiskoosolekut. EALi põhikirjas fikseeriti elukutselise ajakirjaniku, kaastöölise ja väljaandja erinevused. Ajakirjanike Ühingul seisis ees eesti ajakirjanduse kohandamine vabariigi oludele, oma ülesannete määratlemine. Tsensuuri ja surve puudumisel võis ajakirjandus aktiivselt mõjutada ühiskondlikke suhteid, olla sotsiaalse kontrolli osaks. Ajakirjandusest sai rahvast konsolideeriv, riiki ülesehitav ja iseseisvust tagav institutsioon
annaabi.ee 
