esimesele rahule relvarahule. Sellega tekib ka lootus, et varsti järgneb rahuleping ja Eestist saab täielikult iseseisev demokraatlik vabariik. Esialgne kava nägi ette, et rahulepingule kirjutatakse alla 1. veebruaril, kuid kirjavea tõttu läks leping uuesti trükki ja alla kirjutati 2. veebruaril 1920. Sellega oli Eesti saavutanud selle, mis tahtis Iseseisvuse. Seda kajastati mitmetes lehtedes, kaasaarvatud Euroopas. 3. veebruaril jõudis rahudelegatsioon Tallinna, kus neid võeti soojalt vastu. Vaid veidike peale rahulepingu sõlmimist lahkus elavate seast Jaan Poska, öeldes ise enne seda : ,,Töö on tehtud, nüüd võin minna puhkama." Ta suri 1920. aasta 7. märtsil terviserikke tõttu. Talle korraldati uhked matused, millest võtsid osad tuhanded inimesed ning riigis kuulutati ametlik leinapäev tema mälestamiseks. Sõda oli lõppenud ning algas demobaliseerimine ehk sõdurite vabastamine sõjaväeteenistusest
Välisdelegatsioon jäi Stockholmi ja hiljem kolis Koppenhaagenisse, sest seal elu oli odavam. Novembris 1918. aastal lõpetas tegevust välisdelegatsioon, sest lõppes Saksa okupatsioon. Mitmed välisdelegatsiooni liikmed tulid tagasi Eestisse, kuid Hans Piip, Karl Menning, Ferdinand Pull jäid välismaale, lisandus Oskar Kalles Eesti esindajaks Helsingis. Nüüd peamiseks sihiks kujunes de jure saavutamine. Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil: Pariisi saadeti II välisdelegatsioon ehk Rahudelegatsioon, mille sihiks oli Pariis, sest seal algas Rahukonverents (Jaan Poska, Köstner). Ametlikult ei lubatud istungitele, sest Eesti ei osalenud sõjas ja ametlikult neil polnud luba osaleda. Lääneriikide suhtumine eestlaste taotlustesse polnud enam nii soodne kui 1918 aastal. Saksamaad polnud tarvis enam kahjustada, pigem algas domineerima vaade Venemaa ühtsusele ja peeti äärealasid tülikaks komponendiks. Välisdelegatsioonile oli antud otsustamisõigus. Lääne riigid ei soovinud tegeleda
annaabi.ee 
