Rahvaerakond ei olnud rahul, et talle jäetud nii marginaalne roll. Küsimus, kuidas teostada agraarreformi. Seisukohad läksid selles osas väga lahku. Skandaalid- 20.09.1919 rahvaerakond teatas, et kutsub oma ministrid valitsusest tagasi. See oleks tähendanud koalitsioonivalitsuse lõppu, tehti „remont“ tööerakonnast kaks ministrit nende asemel (Ants Piip ja Lui Olesk Tööerakonnast). Vahetult pärast rahvaerakonna lahkumist algasid ettevaatlikud pinnasondeerimised, kas rahavaerakond oleks nõus tagasi tulema. Teoks oli saanud see, mida ennevalitsuse moodustamist kardeti – juhtohjad olid ainult vasakpoolsete käes. 11.11 teatas Strandmani valitsus tagasiastumisest. Valitsuskriis ületati kiiresti. Nädala pärast kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni I valitsus. Taastati sama koalitsioon, mis eelmises valitsuses (3 erakonda). Otsustav roll hakkas kuuluma rahvaerakondlastele, nende kätte läks 4 ministrikohta, tööerakondlastele ja sotsdemidele 3
erakonda läksid valimistele. Vasaktsentristlikud parteid: Eesti Tööerakond, välja kasvanud 1917. aastal asutatud Eesti Radikaalsotsialistlikust parteist. Kõige suurem maailmavaateline erinevus, et inimkonna lõpp-produkt on sotsialistlik kord, aga seda ei peetud lähiaja küsimuseks. See pidi toimuma pika aja jooksul, evolutsiooniliselt. Sotsialistlikuks korraks arvati kujunevat kõige pealt läänes. Välistas klassivõitlused. Tähtis koht demokraatial, vabaturumajandusel. Kui Eesti Rahavaerakond keskendus ennekõike Lõuna-Eestile, siis Eesti Tööerakond tegutses ennekõike Põhja-Eestis. Tööerakonna liidriks oli tõusnud Otto Strandmann, Juhan Kukk, Ants Piip, Eduard Laaman. 1918. aasta lõpus oli saanud endale ka häälekandja Vaba Maa. Eesti Sotsiaaldemokraatlik töölispartei, tekkinud 1917. aasta sügisel?. Erinevalt Tööerakonnast oli sotsialistlik partei - tegevuseks sotsialistliku ühiskonnakorra loomine. Selleks võitlejaks pidi olema töölisklass
annaabi.ee 
