otsuse. Roomas nägi ta, et kristlased ainult joovad, söövad, on kitsid ja auahned. Ta läks tagasi Pariisi ning ta ütles Giannottole, et kuna kristlus kogub aina rohkem au ja kuulsust siis on ta nõus end ristida laskma. Nad läksid kohe kirikusse, Abraam lasi end ära ristida, kristlusega kurssi viia ning Giannotto pani talle nimeks Giovanni. 3.Novell Neifili jutustas neile loo Baabüloni sultanist Saladinos, kellel oli hädasti raha vaja ning kes pöördus rahasaamiseks juudi poole nimega Melchisedech. Ta lasi juudi enda juurde kutsuda ning küsis tal mis usku ta kõige rohkem pooldab. Juut oli aga tark mees ning vasatas ühe looga. Juut rääkis talle loo sõrmusest. Kunagi olevat elanud üks valitseja, kes andis enne surma sõrmuse ühele oma poegades ja peale surma sai see poeg valitsejaks, kelle käes oli sõrmus. Nii kestis see mitu põlvkonda järjest. Üks valitseja aga armastas oma kõiki kolme poega ning lasi kaks sõrmust juurde teha
asus ta ülalt siberist alla suurde tuppa härra Voitinski lähedusse. Muutus tuli sellest, et sissemakstud rahast jätkus ainult jõuludeni ja uueks sissemaksuks puudus võimalus. Muidugi, üks võimalus oli endise seisukorra alalhoidmiseks: direktorile valetada, et raha tuleb, ja küllap ta juba siis järgmise poolaasta lõpuni kannatab. Aga seda ainukest võimalust Indrek ei kasutanud, sest ka järgmise poolaasta lõpul ega hiljemgi polnud tal mingisugust lootust rahasaamiseks. Kirjutaja Maie oli talle teatava summa lubanud, aga nüüd ei andnud ta, põhjendades seda mehega, kes saanud kuidagi Indreku heaks jäetud summast teada. Kuipalju selles seletuses oli tõtt, kuipalju valet, seda ei saanud Indrek kunagi teada, aga üks oli kindel: raha polnud tal loota. Ainult viis rubla saatis Maie ja sedagi verise südamega, nagu ta kirjutas, sest kui mees sellest teada saab -- ja ta saab tingimata teada -- siis lööb ta tema, Maie, vaese omaks.
annaabi.ee 
