Saksa marga suhtes alates 1992. aastast ja euro suhtes 1999. aastast, on Eesti tinglikult olnud rahaliidus koos Eli tuumikriikidega juba üle 15 aasta. Valuutakomitee süsteemi raames, nii nagu raha liiduski, ei teosta riik iseseisvat rahapoliitikat. Jäigalt fikseeritud vahetuskursi kaudu on Eesti majandus juba täna otseselt Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika mõjusfääris. Seega ei muuda euro kasutuselevõtt Eesti jaoks rahapoliitilises mõttes midagi olulist. Euroga seotud valuutakomitee süsteemi eristab rahaliidust vahetuskursi olemasolu. Eesti liitumisel euroalaga kaob ära vahetuskursi risk, mis annab majandusagentidele kindluse, et devalveerimisohtu tulevikus ei ole. Euroalaga liitumine toob kaasa kohustuse järgida ka tulevikus tasakaalustatud majanduspoliitikat (vt "Stabiilsuse ja kasvu pakt"). Koos devalveerimisriski kadumisega, suurendab liitumine stabiilse majandus piirkonnaga, tasakaaluka
lugeda. Rahamassi eeliskasvu ei saa aga samal ajal pidada tasakaalustamatuse tunnuseks. Selle taga on jätkuv kapitali sissevool, panganduse usaldusväärsust tõendav hoiuste kasv ja majandusaktiivsuse taastumine. Samuti võib nüüdseks väita, et II kvartalis alanud rahamassi kasvutempo tõus oli majanduskasvu taastumist ennetav indikaator. Rahaagregaatide kasvutempo ületas I poolaastal valitsenud majanduskeskkonna tingimustes prognoositu. Kuigi ka esimese poolaasta rahapoliitilises ülevaates on mainitud, et rahapakkumise kiire kasv kapitali tagasihoidliku sissevoolu ja aeglase finantssüvenemise tingimustes viitab ühtlasi majanduse elavnemisele, ei toetanud reaalsektori statistika veel eriti kindlalt seda argumenti. Võrreldes 1998. a novembriga oli laiem rahapakkumine 1999. aasta samaks ajaks kasvanud 27% (vt joonis 2.). Joonis 2. Rahaagregaatide muutus 1999. aastaks (Eesti Pank, http://www.ee/epbe/raha- pol/ 1999II/4.html).
annaabi.ee 
