· Maa-alune/alternatiivne pangandus. Osades Aasia riikides on hästi väljakujunenud legaalsed alternatiiv-pangandussüsteemid, mis lubavad dokumentatsioonita hoiuseid, väljavõtteid ja ülekandeid. Need on, tihti iidsete juurtega, usalduse põhjal töötavad süsteemid, mis ei jäta mingisugust paberjälge ja kõike opereeritakse väljaspool valitsuse kontrolli. · Riiulifirmad. Tegemist on siis võlts ettevõtetega, mis eksisteerivad vaid rahapesemise eesmärgil. Antud ettevõtted võtavad ,,musta raha" sisse, väites, et see on firma poolt osutatud teenuste või kaupade eest. Aga tegelikult ei ole ostutatud teenuseid ega müüdud kaupa. · Investeerimine õiguspärastesse ettevõtetesse. Rahapesijad vahel paigutavad oma ,,musta raha" seaduspärastesse ettevõtetesse, et niimoodi oma raha ,,pesta". Peamiselt valitakse hästi suured ettevõtted, mis igapäevaselt tegelevad hästi suurte rahasummadega
Kui eelmistest etappidest puudub igasugune dokumentatsioon, on rahapesijat selles etapis ääretult keeruline püüda. Mitmed erinevad allikad toovad välja selle, et kuigi rahapesuks kasutatakse erinevaid kanaleid ja vahendeid, mis iga juhtumi puhul on erinevalt kombineeritud, siis kõik rahapesu 17 skeemid on ülesehitatud eelpool nimetatud kolmeosalisele protsessile. Järgnevalt toon välja, milliseid viise ja vahendeid rahapesuks kasutatakse. Kõige levinumat rahapesemise protsessi tuntakse smurfing nime all, mis tähendab illegaalsete varade paigutamist struktureeritult finantssüsteemi selliselt, et need jääksid alla kahtlase tehingu piirmäära. Teised 6 laialt levinud rahapesu vormid on piiriülene valuuta salakaubavedu ning vähereguleeritud kasiinodesse raha paigutamine. Raha pestakse pidevalt ka maaklerfirmade, juveeliäride, automüüjate ja kindlustusfirmade vahendusel
annaabi.ee 
