sängi alles esimese lapse sünni järel. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Veimed olid veimevaka sees. Esimesena anti veimed ämmale ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Mitmel viisil rahakorjamine oli pulmades üldine. Kõige uuem ja ühtlasi kõige levinum oli viinaga rahakogumine pärast veimede jagamist. Noorpaar istus laua taga, laual viinapudel ja tühi taldrik. Isamees kutsus pulmalisi laua juurde ükshaaval, nimepidi ja tähtsuse järjekorras, vaheldumisi saaja ja vakarahva hulgast. Igaüks pidi taldrikule panema mündi ja sai siis lonksu viina. Rahakorjamine oli ühise abistamise vorme nagu ka pulmakoti kaasavõtmine. Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane
müümisest. Kohati oli ettenähtud rahasummagi. Kursi kihelkonnast teatakse, et vakaraha oli täite andide puhul kaks rubla. Siin oli tegemist kahe iseseisva tava vakajagamise ja rahakorjamise omalaadse kombinatsiooniga. Võimalik, et kahe kombe liitumist on põhjustanud ka vaka lunastamise tava tuhmumine ja selle ülekandumine veime lunastamiseks. Kollektiivse abistamise peamiseks vormiks pulmades oli rahakorjamine. Pulmarahvalt noorpaari heaks rahakorjamise komme sai ilmselt laiema ulatuse alles 19. sajandil seoses jõukuse kasvuga külas. Rahakorjamise viise tunti mitmeid ja ja sageli kasutati samas pulmas mitut. Kõige üldisem, ent ka kõige uuem rahakorjamise kommetes oli rahakogumine viinaga pärast veimede jagamist. Taval on lokaalselt erinevad nimetused. Loodepoolses Eestis (Jüris, Ristil, Hageris, Noarootsis, Kullamaal, Lääne-Nigulas, Vigalas) oli tava nimetuseks pealisjoot. Edela-Eestis
rahvariietega. Traditsiooniline koht pulmatsüklis oli noorpaari tseremoniaalsel magamaviimisel esimese pulmapäeva õhtul, väga sageli pandi noorpaar pulmaliste kaaskonna saatel magama lauta, eriti lambalauta. Noorpaari esimest ööd saatsid erinevad naljad (enamasti sigivusmaagilise sisuga) ja laulud. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga. Külalised püüdsid lõpuks pulmakulutusi ühiselt katta, kinkides raha või mitmesuguseid esemeid. Rahakorjamine pulmas on siiski üsna hiliseaegne nähtus, mis on tihedalt seotud rahvamajanduse arenemisega talupoegade hulgas, hiljem seda seostati rohkem pulmanaljadega, näiteks pulmaoksjon. Enamus inimesi jäid pulmamajja ööseks ning siis varastasid agaramad pulmalised kaaslastelt riideid. Järgmisel päeval toimus varastatud asjade peale oksjon või väljalunastamine muul moel. Algselt läks kogutud raha pulmapeo jätkamiseks, hiljem aga pulmapeo katteks. Edasine pulm jätkuski lõbutsemisega
annaabi.ee 
