puudub, seega ei saa Eros ise ilus olla, kuna ta armastab kauneid asju. Ülejäänud kõne ehitab üles ammusele vestlusele Diotimaga. Kui ei ole ilus, ei tähenda kohe, et on inetu, kui ei ole hea, ei pruugi kohe halb olla Eros on midagi vahepealset. Ta on jumala ja inimese vahepealne olend daimon. Jumalad ise ei puutu inimestega kokku, kogu suhtlus toimub daimonite kaudu. Armastus on üldiselt mingisuguse õnne ja hüve ihaldus, ent nende kohta, kes tegelevad armastuse teiste liikidega(rahajaht, tarkuse armastus jne) ei öelda, et nad armastavad või on armunud. Kõik inimesed on rasedad kas kehalt või loomult ja kui nad juavad teatud eluikka, ihkab inimloomus sünnitada. Inetuses sünnitada ei saa, ainult ilus. Mehe ja neise ühinemine ongi selline sünnitus. Sünnitamine on igavene ja ainus surematu, mis võib avalduda surelikus olendis. Surematus on armastuse objekt. Tõestus, et inimesed püüdlevad surematuse poole: inimene on valmis kasvõi surema, et
põhitooni ja kunstilise täiuslikkuse tõttu tunduvad romaanid ,,Paan" (1894) ja ,,Victoria" (1898) imeliste proosaluuletustena, mõlemaid peetakse maailma tuntumateks armastusromaanideks. Kirjaniku vananedes süveneb temas põlgus linnaelu ja tsivilisatsiooni vastu. Tööstuskeskkonna tegusate argiinimeste kujutamisel muutub Hamsun kultuurikriitikuks ja moralistiks. Romaanides ,,Aja lapsed" (1913) ja ,,Segelfossi alevik" (1915) avaldab ta oma pahameelt kõige vastu, mis teda ärritab: rahajaht, tõusiklus, bürokraatia. Üha enam hakkab ta huvi tundma talupoja ja lihtsate elutingimuste vastu. Mõlemad romaanid ülistavad patriarhaalset maaelu. Järgmine romaan on ülistuslaul maale ja põlluharimisele, teos, mis tõi Hamsunile maailmakuulsuse ja Nobeli auhinna ,,Maa õnnistus" (1917). Teose peategelane Iisak rajab kaugel mägismaal endale talu, mis autori silmis omandab sümboli tähenduse. Iisaku elufilosoofia on lihtne ainult maad harides võib inimene õndsaks saada
annaabi.ee 
