Jürituli 19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu. Jüripäeval kukke ohverdades loodeti saada õnnistust vilja kasvamisele ja karjale. Kuke veri aitas ka rahaaugul varandust kätte saada, lepitas surnuid ega lasknud kodukäijaid majja inimesi tülitama tulla. Kui kukke polnud, toodi karja ja vilja ohvriks kana. Jüripäev tänapäeval Tänapäeval on jüripäeva traditsioonideks jürituli ning jüripäeva jooks. Jüritulega mälestatakse ka jüripäeva ülestõusu. Jüripäeva ei peeta suureks pühaks, vaid lihtsalt rahvakalendri tähtpäevaks. Merili Tamm, Ave Meister, HT13
” (Masing 1998:155). Venelaplastel oli veehaldjas, kellega lapsi veest kaugemale peletati. Ta napsas lapsi nii ujumast kui ka venest. Lapsed ei tohtinud minna õhtul rannale tema öörahu rikkuma. Sama haldjas kaites ka vesilinde ning uputas selle, kes neid ahistas (Masing 1998:123). 8 “/.../ sage tingimus kuulub: enne valatagu seitsme venna veri, kui raha kätte saadakse. See tingimus ei nõua ometi seitsme isiku verd, vaid tingimus täidetakse kui 7 ühesugust looma, näiteks kukke, rahaaugul ohverdatakse.”(Eisen 1995:53) 19 Tänapäeva eesti inimese kujutlus haldjast ehk kes haldjas on olnud ja kelleks ta on saanud Haldjate põhifunktsiooniks ongi kaitsmine, olgu selleks objektiks siis inimene, loom, mets, üksik puu, õuevärav, maja või veekogu. Paha teeb haldjas harva põhjuseta, enamasti ikka millegi/kellegi kaitsmiseks või inimese õpetamiseks. Kuigi on ka loomult kurje haldjaid.
annaabi.ee 
