5. Raha millel puudub sisemine väärtus, nimetatakse sümbolraha 6. Kuld on näide nn kaup rahast, millel on sisemine väärtus. Kui riik võtab endale kohustuse vahetada ringluses olev paberraha vajadusel kulla vastu, siis sellist rahasüsteemi nimetatakse kullastandardi süsteem 7. Kvaasi- ehk näivraha täidab raha kui akumulatsioonivahend funktsiooni kuid seda ei saa kasutada maksevahendiks 8. Raha pakkumised on raha hulk majanduses, mida saab mõõta nn rahaagregaatidega. 9. Kui riigi KP ostab või müüb vabaturul väärtpabereid, nimetatakse seda lühendatult OMO ehk Avaturuoperatsioonid 10. Rahaagregaat M1 sisaldab lisaks sularahale väljaspool pankasid veel nõudehoiused ehk arvelduskontod ning tsekiarved ja reisitsekid 11. Klassikalisene kvantitatiivne raha teooria põhiseosed on esitatavad nn vahetusvõrrandi M*V = P*T kujul. 12. Vahetusvõrrandi vasak pool ehk avaldis M*V tähendab, et M sümboliseerib rahapakkumine ning V raha tehingluskiirus 13
suhteid. Raha olemasolu aga lahendab selle probleemi. Kui kellelgi on soov hoida/koguda (ehk akumuleeruda) jõukust või väärtust, siis saab ka selleks raha kasutada. Raha on hea väärtuse kogumise/hoidmise vahend mõõduka inflatsiooni tingimustes. Peale raha saab väärtuse kogujatena/hoidjatena kasutada ka näiteks maja, autot jne. 5.2. Raha mõõtmine ja pakkumine Raha hulka majanduses mõõdetakse rahaagregaatidega. Peamised rahaagregaadid on M1 ja M2. M1 moodustub sularahast ja nõudmiseni hoiustest ning seetõttu nimetatakse seda raha ka tehingurahaks. See on raha, mida kasutatakse tehingute tegemiseks. M2 võrdub M1 pluss säästu- ja tähtajalised hoiused. Järelikult saab seda raha tehingute sooritamiseks kasutada teatava aja jooksul, mitte otsekohe. Seega peamine erinevus, mis rahaagregaate eristab, on likviidsus. Varade likviidsus näitab
annaabi.ee 
