LÕPUKÕNE Austatud õpetajad, koolitöötajad ning mu kallid kursakaaslased. Oleme täna tähistamas üht toredat päeva. Nimelt lõpetamist. Kolm ja pool aastat kurja vaeva näinud, ajusid ragistanud ning viimaks finishini jõudnud. Mäletate meie esimest koolipäeva? Mina kül mitte. Kuid pole hullu! On muud mida meenutada. Näiteks. Kui paljud teist pidasid Rannarit ja Kaurit vendadeks esimesed paar nädalat? Mhh? Nali naljaks. Kuid ajame vähe tõsisemat juttu ka. Me oleme kaugele jõudnud. Palju läbi elanud ning seetõttu kiitust väärt. Ja ma ei mõtle ainult kursuslasi. Pean silmas kogu töötajaskonda. Me oleme koos naernud, pead
Samas on ühelt poolt lapsed need, kes panevad täisealised mängima ja seda väärtustama. Vaadates järeltulijaid ning nähes rõõmu ja entusiasmi nende silmis, mis kaasneb mängu hasardiga, tekitab see soovi meis endis teha samuti midagi rekreatiivset vabal ajal. Palgatööliste elu üheks osaks on rutiin, hommikul läbi liiklusummikute tööle ja õhtul läbi samade ummikute koju tagasi. Lisaks ollakse päevläbi ringi rabelenud või kontoris ajusid ragistanud, mis teeb õhtuse kojusõidu liikluskaoses veel pingelisemaks ning paljas mõte sellest, et järgmisel hommikul hakkab jälle kõik otsast peale muudab olukorra veelgi halvemaks. Kas selline vihane töölt tulnud inimene läheb koju ja hakkab mängima? Või õigemini, mis paneb teda üldse mängima? Johan Huizinga on väitnud: ,,Mängu lähteks ja põhialuseks on peetud vabanemist elujõu ülejäägist."(Huizinga, 1985: 10) Nõustun väitega, sest iga inimene leiab endas
annaabi.ee 
