maavärin. Maapõu näitas oma rahutust 25. Oktoobril ennelõunal kell 11:39:46, tõuked olid tunda kogu Eestis, ning nende tunnistajateks olid tuhanded inimesed. Enim kannatas maavärina käes Osmussaar, kus värin oli sedavõrdtugev, et põhjustas saare kirderanna järsul pangal ulatuslikke lausvaringuid, saare keskel asetseva kivihoone seina aga rebis allmaatõuge räästast maapinnani ulatuva prao. Hirm sundis inimesi kõikuvatest ja ragisevatest hoonetest pagema. Kirjelduse põhjal võib hinnata maavärina tugevuseks, Euroopa 12 pallisel skaalal, kuus palli (Joonis 1). Võib arvata, et tegu oli teadaolevalt tugevaima maavärinaga Baltikumis. Tõsi, Lõuna ja Ida-Eesti elanikud seda peaaegu ei märganudki, kuid Kesk-Eestis tundsid tõukeid üsna paljud. Tallinnas oli kõige selgemalt tunda raputusi kõrghoonete ülemistel korrustel. Näiteks Nõva laagri jäägri elumajas libisenud köögis olnud pesumasin
Seni teadaolevaist tugevaim maavärin kannab Osmussaare maavärina nime. Osmussaare maavärin, mille kese asus 15 km sügavusel, toimus 25. oktoobri ennelõunal kell 11:39:46 1976. aastal ja seda tundsid inimesed suurel osal Eestimaast. Värin oli sedavõrd tugev, et põhjustas saare kirderanna järsul pangal ulatuslikke lausvaringuid, saare keskel asetseva kivihoone seina aga rebis allmaatõuge räästast maapinnani ulatuva prao. Hirm sundis inimesi kõikuvatest ja ragisevatest hoonetest pagema. Kirjelduse põhjal võib hinnata maavärina tugevuseks Euroopa 12 pallisel skaalal kuus palli. Võib arvata, et tegu oli teadaolevalt tugevaima maavärinaga Baltikumis. Tõsi, Lõuna ja Ida-Eesti elanikud seda peaaegu ei märganudki, kuid Kesk-Eestis tundsid tõukeid üsna paljud. Tallinnas oli kõige selgemalt tunda raputusi kõrghoonete ülemistel korrustel. Näiteks Nõval ühes elumajas libisenud köögis olnud pesumasin ligemale meetri
Kuna nad olid head aadlikud, ei pidanud nad peremehe käitumist õigeks. «Nüüd, mu härrad,» ütles d'Artagnan, «minge üles oma tuppa ja ma vastutan selle eest, et kümne minuti pärast tuuakse teile kõik, mida oskate soovida.» Inglased kummardasid ja eemaldusid. «Nüüd olen ma üksi, kallis Athos,» ütles d'Artagnan. «Avage uks, palun teid.» «Otsekohe,» vastas Athos. Selle peale oli kuulda suurt müra, mis tekkis maha-langevatest haokubudest ja ragisevatest palkidest: need olid Athosel kontreskarpideks ja bastionideks, mida nüüd sissepiiratu ise lammutas. 307 Hetke pärast ilmus nähtavale Athose kahvatu pea, kes kiire pilguga ümbrust uuris. D'Ärtagnan langes talle kaela ja kaisutas teda õrnalt. Alles siis, kui ta tahtis Athost sellest niiskest keldrist välja viia, märkas ta, et Athos tuigub. «Kas olete haavatud?» küsis d'Artagnan. «Mina? Ei, olen ainult purujoobnud, iialgi ei ole ükski inimene selleks rohkem vaeva näinud