kehakeele ja liigutuste muutumises. Alguses on ta laps võõras kohas ja näitab enda mõningast võõrastamist kangete liigutuste ja kohmetu näoilmega. Seejärel laps, kes käib oma sõpradega mängimas ning sellega seoses on tema liigutused väledamad, miimika ja zestid elavamad. Lõpuks on ta sisemiselt kasvanud tütarlaps, kes on leidnud enda lapsepõlvearmastuse. Seda väljendab ta hoitud ilme ning veidi tagasihoidlikumate ja rafineeritumate liigutustega. Dilli puhul on väga oluline pöörata tähelepanu tema esialgsele kostüümile, mustale rohmakale vihmamantlile. Kui Nirksilm temalt selle kohta küsib, ütleb Dill, et see on isa kingitud ja seejärel justkui endale kinnituseks: ,,Ausaõna, mul on isa! Ma võin sulle peksa ka anda, kui sa ütled, et mul isa ei ole!" Isast rääkimine on Dilli jaoks õrn teema ja vihmamantel on isa puudumise trauma esitamiseks. Kuid vaatajad on tunnistajaks, kuidas
folklooris on kaks vastassuunalist põhitehnikat: 1) tegelikult mitteobstsöönset probleemi lastakse näida obstsöönsena (Mis on Aadamal ees ja Eeval taga? -- A-täht); 2) tegelikult obstsöönset probleemi lastakse näida süütuna (Miks pole kukel käsi? -- Sest kanal pole pükse). On avaldatud diametraalselt vastakaid arvamusi selle kohta, kas nalja ajaloolises arengus võib täheldada tendentsi tooremailt ja primitiivsemailt vormidelt leebemate ja rafineeritumate poole või 6 ei. Ameerika uurija Albert Rapp, samuti üks psühhoanalüütilise suuna teoreetikuid, püüab näidata, et sellesuunaline trend on vaieldamatu. Teisalt on nenditud agressiivsuse, nn. musta huumori osakaalu suurenemist just kaasaegses naljakihis. Ja tõesti, kui mõelda nt. mitmetele Orbiti-tsüklisse, neegri-tsüklisse või Puhhi-tsüklisse kuuluvaile naljadele, siis näib see väide suuresti ka paika pidavat.
annaabi.ee 
