kümnenda päeva koidikul jõudnud maapinnale. Ja kui ta oleks maapinnalt edasi langenud Tartarose poole, oleks kukkumine kestnud veel üheksa päeva ja üheksa ööd, ning alles kümnenda päeva hommikul oleks alasi jõudnud sügaviku lõppu. Nii sügaval maa sees asus Tartaros ja sellepärast ongi seal pimedus nii tihe ja pilkane. Ja Tartarosel pole piire. Kui sinna siseneksid, võiksid sa lõputult edasi liikuda, lükatuna ja tõugatuna raevustest tuulekeeristest, ja isegi aasta pärast ei jõuaks sa allilma teise otsa. Selle koleda paiga südames, mida isegi surematud jumalad kardavad, kõrgub igavesti mustadesse pilvedesse mähituna Öö tume eluase. Kogu päeva istub Öö siin, ja kui hämarus laskub, laotub ta üle maa. Nüüd, kus Kaos oli oma osa täitnud, oli jumalanna Maa kord maailma loomisele kaasa aidata. Ta soovis alustada millegi ilusaga ja nõnda sünnitaski ka
Ükskõikne suhtumine küsimusse, mis teda ainsana huvitas, ehmatas mileedit ja ta küsimused muutusid tungivamaks. Siis püüdis d'Artagnan, kes ei olnud kunagi tõsiselt mõelnud sellele võimatule duellile, vestlust mujale juhtida, kuid selleks ei jätkunud tal enam jõudu. Mileedi hoidis seda piirides, mis ta juba ette oli määranud oma vääramatu vaimu 'ja raudse tahtega. D'Artagnan arvas enese olevat väga vaimuka, soovi- 399 tades mileedil loobuda plaanitsetud raevustest kavatsustest ja andestada de Wardes'ile. Kuid juba esimeste öeldud sõnade juures võpatas noor naine ja tõmbus eemale. «Kas te kardate, kulla d'Artagnan?» küsis ta teravalt pilkava häälega, mis pimeduses kummaliselt vastu kajas. «Te ei arva ometi seda, mu arm!» vastas d'Artagnan. «Kuid oletame, et vaene krahv de Wardes oleks väiksem süüdlane, kui te seda mõtlete?» «Igal juhul pettis ta mind,» ütles mileedi tõsiselt, «ja sel hetkel kui ta seda tegi, teenis ta ära surma.»
annaabi.ee 
