et nad on võimelised kindlustama eduka kalapüügi. Neriidid pidasid alati meeles ka surelikke, eriti ohus olevaid meremehi. Nad vaigistasid tormi ning tegid kõik võimaliku, et inimeste sõidud merel oleks kiired ja turvalised. Teati ka, et neriidid aitasid Iasonil ja argonautidel tüürida laev eemale Charybdisest ja Skyllast ning sümplegaadidest (kokkupõrkavatest kaljudest). Neriididega seostub legend ,milles kuninganna Kassiopeia uhkustab oma tütre Andromeda iluga. Neriidid muidugi raevusid sellisest väitest, et Andromeda võib olla ilusam kui nemad ja kaebasid oma kaitsjale- Poseidonile, kes ujutas solvangu eest maa veega üle ja saatis merekoletise Kepheuse kuningriiki laastama. Kuulsamad neriidid on näiteks Amphritite (Poseidoni abikaasa) ja Thetis (kõige tähtsam neriid ja Achilleuse ema). Tavaliselt on iga neriidi nimega seotud mingi kindel kaitsevõime või omadus. Näiteks: Kymo oli lainete jumalanna; Eulimene oli turvaliste sadamate jumalanna;
Zeus saatis Agamemnonile unenäo, et rünnaku puhul tuleb võit. Achilleus ei võidelnud. Oli verine lahing. Siis see lakkas, jättes võitlema Menelaose ja Parise. Nooruke Paris ei olnud võidelnud, Menelaos aga oli kogenud. Paris oli hädas, kui Aprodithe saabus ja ta minema viis. Agamemnon ütles, et Menelaos võitis, kuid Athena segas vahele, sest ta soovis Trooja langemist. Athena mõjutas üht troojalast Menelaose pihta laskma. Haav ei olnud raske, kuid kreeklased raevusid ja sõda läks edasi. Achilleuse puudumisel oli kreeklaste juhid Diomedes ja Aias. Troojalane Aineias (Aeneas) pääses napilt Diomedese käe läbi suremisest. Aprodithe proovis oma poega Aeneast päästa, kuid Diomedes haavas jumalannat. Aeneas siiski pääses, sest Apollon päästis ta. Ares tuli troojalastele appi, kuid Hera ajas Athena abil ta lahinguväljalt minema. Troojalased palusid andestust Athenalt, aga too ei võtnud seda vastu.
nirvaanasse. "dharma vaenlane". Mara keelitas teda tõusma ja järgima oma seisusekohast teed (dharmat), "printsil ei sobi elada kerjusena". Kuna meelitused ei kandnud vilja, vihastas Mara ja kihutas kõik oma käsilased tulevase Buddha mediteerimist segama. Öö laskudes puhusid rajutuuled ja maa vappus, kuid Mara deemonid ei häirinud tulevast Buddhat rohkem kui lapsukesed vallatus mänguhoos. Mara deemonid raevusid, nad loopisid mäesuurusi kive, puid, kirveid ja leegitsevaid palke. Tuuled lammutasid linnu ja külasid pihuks ja põrmuks. Sadas tulist sütt, kaheteralisi relvi, liiva, pori ja siis oli jälle pimedus. Kuid Siddhartha enesevalitsemine ja kaastunne peatasid Mara relvad poolel teel või muutsid need lootose kroonlehtede valinguks. "Siddhartha!" hüüdis Mara. "Tõuse sellelt istmelt! See kuulub mulle." "Mara, sina pole
annaabi.ee 
