Kolmanda klassi reisijatel puudus ligipääs päästepaatidele. Kella 1.20 öösel oli ,,Titanic" vajunud vette vööris asuva nimesildini. Selleks ajaks tahtsid kõik päästepaatidesse pääseda. ,,Titanic" üritas saada ühendust ,,Californianiga", kuid selle laeva radistil oli uneaeg. ,,Californianil" asuvad meeskonnaliikmed vaatasid, et kaugel on laev, mis on kaldu ja tulistab välja valgeid rakette. Üritati tulutult laevaga morselambi abil ühendust võtta. Radisti ülesäratamisele ei tulnud keegi. Iseasi on ka see, kas ,,Californian" oleks õigeks ajaks kohale jõudnud. Aega nappis ja mehed hakkasid päästepaate ründama. Enamus neist, kellel õnnestus päästepaati pääseda, tiriti uppuvale laevale tagasi. Enamik meesreisijaid pidasid end aga hoopis teistmoodi üleval. Kes seisis kuskil nurgas ja luges, kes aga seisis reelingu äärel ja jälgis laevalt lahkujaid. Kaks viimast päästepaati oli veel jäänud. J. J. Astor aitas naisi ja
tegid väikse luurekäigu majades. Nad leidsid tosina mune ja kaks naela värsket võid. Ringi jalutades leidsid nad kaks elusat siga. Umbes 50 sammu nende varjendist oli väike maja, kus sees oli köök. Põrsad olid veristatud. Prae juurde tegid nad kartulikotlette, neid küpsetas Paul. Kat valmistas põrsad ette ja puhastas porgandid, herned ja lillkapsad ja lillkapsa juurde valmistas ta valge kastme. Kõik mehed seisid põrsaste juures nagu altari ümber. Vahepeal saabus sinna kaks radisti, kes kutsuti ka sööma. Küpsetamise tõttu tuli korstnast suitsu ja maja pihta anti tuld. Kõik pääsesid varjendisse ning sõid seal palju jaksasid. Nad sõid kella kahest kuueni ja poole seitsmeni jõid kohvi. Nädal hiljem pidid nad mõnusast elust loobuma ja tagasi pöörduma. Kaks veoautot võtsid nad peale. Paar päeva hiljem asusid nad teele, et üht asulat evakueerida. Teel sinna kohtusid nad põgenikega, kes asulast välja olid saadetud. Mõni hetk peale
annaabi.ee 
