Teoses ,,Hegelist Nietzscheni: revolutsioon üheksateistkümnenda sajandi mõtlemises''nimetas Karl Löwith Hegelit kodanlike kristlaste juhtivaks filosoofiks. Karl Barth väidab oma raamatus ,,Üheksateiskümnenda sajandi religioosne mõtlemine'', et kuigi Hegelist ei saanud just protestantluse Thomast, mõjutasid tema ideed sellegipoolest oluliselt kõiki hilisemaid mõtlejaid. Näiteks tema otsesed õpilased Strauss oma Jeesuse elus'' ja Feuerbach ..Kristluse olemuses'' arendasid edasi ja radikaliseerisid hegellikku temaatikat. Marx võlgnes Hegelile tänu paljude ideede eest, ehkki ta hiljem Hegelit karmilt kritiseeris. Kierkegaardi töödes, eriti raamatus ,,Emba- kumba'', näeme mõjutusi ägedast vastureaktsioonist Hegeli religioonifilosoofiale ning sama kehtib ka Nietzche ja tema mõtiskluste kohta ,,Jumala surmast''. Nii Marx, Kierkegaard kui Nietzsche hävitasid, igaüks omal moel, Hegeli mõtlemise keskmeks olnud kujutluse Jumala ja inimkonna vahelisest ühtsusest
· Koos Engelsiga töötasid kapitali teadusliku analüüsi kallal. Kummaltki filosoofilt ei ole ühtki esteetika-alast teost. Teostest on hiljem välja nopitud esteetikaga seotud mõtteavaldusi. · Hegelilt üle võetud konseptsioonid: Marx ja Engels võtsid üle ajaloolise perspektiivi kunstivormidele, millest rääkis ka Hegel. Küsimus kunsti loomise ühiskondlikest tingimustest. Kunstiteos kui idee/ideaali meeleline nähtumus radikaliseerisid seda põhimõtet. · Arendasid neid edasi: nad tähtsustasid kunstiloome ühiskondlikke ja materiaalseid tingimusi (k.a looja päritolu, klassikuuluvust, sotsiaalset suhteid jm.) · Marx arutleb nt selle üle Hegeli põhjal, et kreeklaste kunsti ideaalse klassikalise kunsti tekkimise tingimusteks on olnud sõbralik looduskeskkond, hea kliima, kreeka mütoloogia ja soodsad ühiskondlikud-poliitilised tingimused. Küsib: Kas Achiellus
annaabi.ee 
