asutamisskoosolek novembri lõpus, ERE selja taga seisid Postimehe ringkonnad. Lähtus Kadettide Partei programmist (Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei KDP). Eduerakonna peamised pooldajad olid Tartu linna haritlased ja Lõuna-Eesti jõukamad talupojad, nende liikmete arv kasvas aasta lõuks 1000ni. Eduerakond eesotsas J. Tõnisson, Reiman, Koppel, Kallas jne. "Vaheerakonda" üritasid luua Tartu nooremad haritlased Hanko, Olesk, Karl Schlossmann Parteile nimeks Radikaalsotsialistlik Partei hilisemad paralleelid 1917. a loodud erakonnaga; töötati välja ka parteiprogramm ning anti välja ka partei häälekandja, kuid sellega ka partei tegevus sisuliselt lõppes. Tallinnas üritasid ka Teataja ringkonnad erakonda teha, kuid revolutsioon sai enne läbi. Balti kubermangudes loodi 2 parteid Balti Konstitutsiooniline Partei (BKP) Riias ja Tallinnas Eestimaa Kosntitutsiooniline Partei (EKP). Kõige suurem Venemaa sotsiaaldemokraatlik tööliste partei VSDTP
Sotisaaldemokraatlikuks Tööliste Parteiks, mille rajajate hulgas seisid samad mehed, kes 1905 olid tauninud föderalistide tegevust (Mihkel Martna, August Rei, Karl Ast). Nende häälekandjaks oli ajaleht Sotsiaaldemokraat. Tähtsustasid ennekõike parlamentaarset võitlust, mitte võimu ülevõtmist vägivalla abil. Sotsialism ei olnud nende meelest saavutatav ühe riigipüürdega. Rõhutasid samuti rahvusküsimuste tähtsust. , radikaalsotsialistid *Eesti Radikaalsotsialistlik Partei (ERSP). Juured ulatuvad tagasi 1905. aastasse. Tartus. Maailmasja aastatel koondus ümber ajalehe Vaba Sõna, erakonna juhiks oli Jüri Vilms. Oktoobris 1917 nimetati ümber Eesti Tööerakonnaks. Erakonnas ka arst Konstantin Konik, Otto Strandman, jurist Ants Piip, Juhan Kukk, EW esimene rahaminister. Lõppsihiks sotisalistliku ük ülesehitamine, mis pidi toimuma pika aja vältel loomulikul teel. Tööerakondlased tähtustasid veelgi enam rahvuslikke küsimusi kui teised vaskapoolsed.