(murrang algatatakse 1960ndatel. Kiire ja jõuline, kuid kitsa kandepinnaga. Muutuse algus pigem modernistliku taustaga, kuid hiljem postmodernismiga märgid). Proosa 1960. ja 1970. aastate vahetusel: proosa tähtsustumine ja proosa radikaliseerumine (Valton, Unt), ajalooline proosa (algatajaks Kross), romantika + realism (palju on varasemast 1960ndatest romantika realismi põimumist) nagu ka: probleem + realism, mudelproosa (mudeldav tendents proosasse, eriti proosa radikaalsemasse osasse), psühholoogiline modernism (1970nda algus. Eriti psühhoanalüüsiga seotud laine, mis tuleb noores proosas, eesotsas Vaino Vahing, Unt följetonistlik proosa (kujutamisviisiga on seoseid ka Undil). Autorid: Mati Unt, Arvo Valton, Paul Kuusberg, Enn Vetemaa (lühiromaani teke. Viiest lühiromaanist koosneb tsükkel, liigub psühholoogilisest realismist vormiteadliku modernismi suunas). Madis Kõiv (romaan ,,Aken"). Aimee Beekman (,,Väntorel" (1970))
kuid lahkus ainult isa ning ülejäänud jäid Eestisse. Kui isa ükskord ühendust võttis, siis Madis Kõiv ei suhelnud enam kunagi isaga pärast seda, kui ta oli lahkunud. Kõiv on ka muus mõttes tõdenud, et tema jaoks tekkis mingi teatav murdehet, kui isa lahkus. Tema painetes mängib olulist rolli kummaline haigus, mis Madis Kõiv mägedes matkates läbi põdes. Kaudsemalt võiks pärimuslikuks tükiks pidada „Küüni täitmist“. See kuulub küll sinna radikaalsemasse külge, sest teda üksühele lavastada on võimatu. „lõputu kohvijoomine“ võiks ka olla otsapidi pärimuslik. Tegemist on Werneri kohviku näidend. Mingis mõttes väga Kõivulik lahendus – ruum on paigas ja ka tegelased, kes ei muutu. Aga samas ajad vahelduvad. Pärimuslikkus hakkab toimima kultuuriooliselt. Proosa puhul on mingis mõttes targem alustada sellistest asjadest, mis avavad Kõivu tausta paremini. Võib hakata avama mälestustega või siis näiteks „Endspieliga“.
annaabi.ee 
