otsima. Taas kord peaksid just eestlased väga hästi teadma, kuidas see protsess kulgeb. Varsti pärast parvlaeva Estonia hukkumist moodustati ju Eesti, Rootsi ja Soome ühine uurimuskomisjon, et välja selgitada uppumispõhjus. Jõuti järeldusele et laeva visiir rebenes vööri küljest ja vajus üle vöörtäävi. Ramp rebiti täielikult lahti, mistõttu autotekile valgus tohutul hulgal vett. Laev uppus kiiresti, ahter ees, ja kadus selles piirkonnas viibivate laevade radariekraanidelt umbes kell 01.50. Ehk siis 35 minutiga, mis on Estonia sugusele ilmatu suurele ja keerukale konstruktsioonile võimatu ülesanne. Veekindlad alad, sajad suletud ning mitmesuguse tugevusega kajutiuksed, paljud kõrgete barjääridega tekid ja korrused aeglustavad vee sissetungi. Laevaarhitekt Andres Björkman, kes omab Lähis-idas samasuguseid parvlaevu, hakkas pärast Estonia juhtumit asja uurima et ära hoida samasuguseid õnnetusi oma laevadega. ,,Leidsime peagi, et
hiljem, automaatselt käivitus varugeneraator, mis varustas vooluga olulisi seadmeid ning reisijate ala ja tekil paiknevaid avariivalgusteid. Kreenis laev jäi nüüd küljega lainete poole triivima. Kalle paremparda poole kasvas üha ja vett tungis kajutitekkidele. Kajutite üleujutamine jätkus kiiresti ja laeva tüürpoord vajus umbes kell 01.30 vee alla. Vee sisetungi lõppetapil oli kalle üle 90 kraadi. Laev uppus kiiresti, ahter ees, ja kadus selles piirkonnas viibivate laevade radariekraanidelt umbes kell 01.50. Alustati päästetöid. Umbes tund aega pärast Estonia uppumist jõudis õnnetuskohale neli reisiparvlaeva. Kutsuti välja päästekopterid, millest esimene saabus kell 03.05. Öösel ja varahommikul päästsid saabunud kopterid ja laevad 138 inimest, kellest üks suri hiljem haiglas. Samal ja kaheksal järgnenud päeval leiti 92 surnukeha. Suurem osa kadunuks jäänud inimestest uppus koos laevaga.
annaabi.ee 
