Pöördub lugejate poole, et kuulake ja pange tähele. Maru on nt torm, möll, raju tuul, hirmus, tohutult. Maru on kõikvõimas ja miski teda ei takista. Teises stroofis püstitatakse küsimus, millega köita küll tuult? Edasistes salmides justkui vastatakse sellele. Neljanadas salmis on mina tegelaseks see maru ise. Viimaseks salmiks kordub esimene salm. Esimese teise ja viienda salmid algavad sama sõnaga. Kõlakujunditest esineb täis- lõppriim j aka algriimi (raagusid rabiseb, taltsana tuppa sa tormi ei too), Isikustamine (tuule köitmine, märka ta laulu – maru laulab). Esineb palju korduseid (rikkal on sulaseid, rikkal on vara), salmi alguste kordused. Alver viimistleb igat luuletust väga põhjalikult. Vilepuhuja Luuletus räägib ühe tüdruku elukeerdkäikudest, mina isikuks on vilepuhuja tütar. Räägib kuidas ta isa oli joodik ning talle heideti ette et oli inetu ja rumal. Teenis isale joomiseraha. Isa suri joomise tagajärjel
Kui saab alla õige tuule, ei see kiik siis keeldu kuule, hakkab aisu sirutama, üle võlli virutama. Pöörab põlled pahempidi, tanu lindid tagurpidi. Tuiskab tähti, sajab sõlgi, helmeid kui rahet rabiseb. 8 Oi need meie-kandi plikad, uhked, heledad ja pikad, ei need kilju kukkudeski, ei need kuku tukkudeski. Kiige võll käib ratasringi, aga tüdrukud ei tingi:
annaabi.ee 
