Ta jätnud ühe hobuse reega niikauaks puudest pisut eemale, et teise hobuse jaoks puid valmis raiuda ja koormat pääle laduda.Metsas kõndinud karu ja õiendanud oma asju. Ta leidnud hobuse tühja reega. Karul tulnud kohe himu hobuse selja künnapuid (seljasooni) välja kiskuma hakata. Roninud ree peale, et niiviisi hobusele ligemale saada ja oma näljahäda kustutada. Aga õnnetuseks ree põhi ei pidanud ja tema jalad vajusid varvade vahelt läbi. Sääl ta siis rabelnud ja kiskunud jalgu välja.Seda aga ei kannatanud hobune, vaid pistnud jooksu. Karu oleks küll nüüd ree päält maha hüpanud, aga ta vaene olnud nelja jalaga ree põhja varvade vahele kõvaste kinni vajunud ja jalad olnud ka maad vastu põlvedest saadik juba katki kistud. Hobune aga kihutanud ilma peatamata edasi, nõnda et lumi aga keend, ega annud sugugi aega vana isandale reelt maha ronida.Mees ei teadnud oma hobuse sõiduloost veel mitte midagi. Kui ta esimesele reele koorma pääle oli
Vanamees urises "Pojakene, pojakene, kas sa ei mäleta? Me elame ju siin. Kuhu sa lähed? Siin on vihaselt: meie kodu, pojakene." "Eks ma öelnud: seni tapavad, kuni on kadunud viimne inimene maa pealt. Siis Ja peaaegu kätel talutas ta tuikuva sõjamehe tuppa. See ei rabelnud enam vastu, vaid jäävad järele ainult hundid, rebased ja hirved. Ja siis pean mina sõda edasi!" Ning ta vajus hääletult voo-disse, kael kahekorra vastu seina. naeris karmilt: "Ho-ho-hoo!" Siis süütas Maret lambi ja ruttas jälle haige juurde. Ta tuli sisse, vaatas silmapilgu vaikides haiget. Märg koer lähenes sellele, nuusutas
(matemaatilise) võimekuse puudumine. Eesti naisteadlaste edulood annavad kindlasti ka noortele neidudele julgust tegelda vähemtraditsiooniliste ,,naistealadega". Mis või kes on Teid elus veel mõjutanud? Olen ilmselt suurepärane elukestva õppeideoloogia näidiseksemplar. Kodune loov ja riske võtma julgustav õhkkond on olnud vundament, millele olen saanud toetuda. Teaduskoolis on mul olnud fantastilised kolleegid, kellega oleme ka rasketest aegadest välja rabelnud. Praegu teeb mälestus kustutamata markide lahtiaurutamisest 36 õppematerjalide saatmiseks vaid nalja. Aga minu sisemise tuuma taga on lühidalt kokku võttes asjaolu, et olen hingelt saarlane. Viire Sepp on sündinud 3. novembril 1955 Kuressaares kooliõpetajate perekonnas. Õppinud Tõrvas Patküla koolis ja Nõo Gümnaasiumis matemaatika eriklassis. Lõpetanud Tartu Ülikooli diplomeeritud matemaatikaõpetajana (1978) ja psühholoogina (1987).
«Pariisi pori,» mõtles ta, (ta uskus kindlasti, et too renn jääbki ta ööasemeks -- «Mis teha puhkepaigas muud kui mitte unistada?» *) «Pariisi pori lehkab aga imelikult, selles peab olema väga rohkel määral lenduvaid ja lämmastikulisi soolasid. Nii vähemalt arvab meister Nicolas Flamel * ja ka hermeetikud *.» Sõna «hermeetikud» juures tuli talle äkki meelde ülemdiakon Claude Frollo. Ta meenutas vägivallastseeni, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud: kuidas mustlasneiu oli rabelnud kahe mehe käte vahel ja kuidas Quasimodol oli abiline. Ning ta mälestustest kerkis ebamäärasena üles ülemdiakoni tusane ja kõrk nägu. «Oleks aga imelik!» mõtles ta ja hakkas seda kõike aluseks võttes püstitama oletuste fantastilist hoonet, seda filosoofide, kaardimajakest. Kuid veel kord reaalsusse jõudes hüüdis ta: «Pagan võtaks, ma külman ju siin ära!» Ta ase muutus tõesti järjest talumatumaks. Iga renni-vee osake viis Gringoire'i kehast ühe
Sest kust tema pidi teadma, mis surnu rinnale oli tätoveeritud! Tahtmata läks ta näost valgemaks; toas oli kangesti vaikne, igaüks ajas ennast natuke ettepoole õieli ja vahtis talle näkku. Mõtlesin endamisi:- nüüd ta vannub alla, enam ei maksa puigelda. Aga ei! Vaevalt keegi seda usub, aga ta ei vandunud alla. Ma mõtlen, ta tahtis asja venitada, kuni inimesed oleksid tüdinud ja muist neist oleks ära läinud; siis oleks ta ühes hertsogiga lahti rabelnud ja putket teinud. Seal ta igatahes istus, hakkas varsti naeratama ja ütles: «Mh! See on väga kaval küsimus, eks ole? Jah, dzentlmen, ma võin teile öelda, mis ta rinnale oli tätoveeritud. Väike peen sinine nool -- vaat mis! Kui just lähedalt ei vaadanud, siis see ei paistnudki. Mis te nüüd ütlete, -- eeh?» Noh, mina küll polnud veel näinud midagi sihukest kui see häbematus, millega vana valelik ennast hädast välja rääkis. 408
annaabi.ee 
