inimestega. Konsulteerimist oma koolis ja oma tööajal häirivad välised tegurid (kuidas?), aeg, kooli võimetus märgata probleeme ja võtta abi vastu, kooli negatiivsed hoiakud juhtkonna tasandil (näiteks soovitakse, et õpilane vahetaks õppeasutust ja survestatakse niimoodi õpetajaid), konfidentsiaalsuse ja erapooletuse küsimused. Millised sisemised tegurid takistavad konsulteerimist spetsialistiga? Õpetajate puhul on need tavaliselt seotud motivatsiooniga (mis ma rabelen, niikuinii ei muutu midagi...), enesetõhususega (usuga enda võimetesse - kas ma ikka suudan olla nt nõustamises võrdväärne partner?), isiklike põhjustega (kui lugu on isiklikult liiga haavav, tekivad eetilised küsimused jne). Kes siis peaks õpetaja toetamisega tegelema? Kindlasti koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, õppealajuhataja, mentorõpetajad kooli tasandil, vastava ala spetsialistid õppenõustamiskeskustes ja haridusjuhid haridusametis eriküsimustes.
vaimulikku kirjandust, palvetavad, väldivad argipäevaste tööde tegemist või kui siis teevad vaid hädapäraseid. Pühapäeva pühitsemine ei ole mistahes töö vältimine, et selle asemel kaarte mängida või videot vaadata või joomapidusid pidada, vaid elu rahmeldamise keskel seisma jäämine, hingetõmbamine, igavikulistele- vaimsetele väärtustele mõtlemine. Inimene ei ole masin, inimene vajab puhkust, tasakaalu, aega sisemise jõu kogumiseks. Kõike ei saa ju mõõta rahas, et rabelen ja teenin ka pühapäeviti raha. Inimene vajab aega rahunemiseks, et ta ei oleks nii närviline või üksnes materiaalsete väärtuste keskne, ja kogu aeg kiirustades kuhugi. Lapsevanema puhul, kes päevast-päeva ja pühapäevalgi tööd rabab teha, kannatab ka pere - koos ei olda, koos midagi ette ei võeta, peresisesed suhted võivad sassi minna. Vahel on ka nii, et inimene, kes pühapäevitigi tööd rassib teha,
annaabi.ee 
