puisraba, lageraba, älveraba ning väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba Kerttu Luik YASB-51 072877 5 SISUKORD teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, sageli veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid. Turbakihi maksimaalseks paksuseks on 5,8 m, keskmine paksus on 2,6 m. Rabaturvas on looduses küllastunud rabaveega. Erandiks on Meenikunno lääneosas paiknev freesturbaväljak, kus kraavitusest tingituna on rabavee tase alanenud 1-2meetrit. Turba all liivades paiknev põhjavesi on rabaveega hüdrauliliselt seotud ainult raba ja saarte piirimail. Siin toitub põhjaveekiht rabaveest sulglohkude kaudu. Sulglohkudes neeldub liivadesse rabast kokku voolav vesi, kus moodustab ligi poole rabaaluste vete äravoolust. Viimane aga
20. sajandi alguses koos mõisamaade ostmisega kujunes välja terve kuivenduskraavide võrgustik. Koos kuivenduskraavide rajamisega sai võimalikuks 5 tükkturba lõikamine ning sellest ajast pärinevad turbaaugud soo lõuna-, lääne- ning kirdeosas. Pärast Teist maailmasõda süvendati ja õgvendati Piiumetsa jõge. Madalsood asuti kuivendama suurte masinate abil ning paljud magistraalkraavid täitusid pruuni rabaveega (Reier ja Kukk, 2000). Hävitavalt kohalikule floorale mõjus ka intensiivne põllumajandustegevus loomade karjatamine tähendas paljude taimeliikide kasvukohtade ära tallamist. Liigirikkusele mõjus põllumajandus halvasti ka seetõttu, et soo-puisniidud kas võsastusid või hariti põldude rajamise eesmärgil üles (Reier ja Kukk, 2000). Piiumetsa sookaitseala on kaitse alla võetud eeskätt ökoloogilistel kaalutlustel ja haruldaste
annaabi.ee 
