mineraalmaa ja väiksemad veekogud kasvasid kinni. Levisid lubjalembelised tarnad ja teised lõikeheinalised. Põõsarinde moodustas sookask. Boreaalse kliimaperioodi lõpupoole hakkas välja kujunema lammimetsa tüüp, mille koosseisus omas esialgu kõige suuremat tähtsust sanglepp. Atlantilisel kliimaperioodil 6000 kuni 3000 aastat e.Kr. oli kliima tunduvalt niiskem ja soojem kui praegu. Siis oli kõige soojem kliimastaadium, mis Eesti alal olnud on. Algas intensiivne rabastumine. Märgatavalt suurenes lepa, eriti sanglepa levik, männikute pindala vähenes ja kuusikute leviala laienes Mulla viljakus tõusis ning tänu sellele muutusid valdavaks laialehiste puude ülekaaluga metsad. Atlantilisel kliimaperioodil saavutasid laialehised metsad kõrgema reljeefiga kohtades Eestis oma leviku maksimumi, kohati isegi valge pöök. Jõe orgudes ja järvede kallastel levisid tihedad lammimetsad, seal kasvasid jalaks, tamm, pärn, künnapuud, lepad
Siirdesooturvas on happelise reaktsiooniga (pHKCl 3,5-5,0) ning sagedamini 5-10% tuhasusega. Veereziim: alaliselt veega küllastunud, vee tase ei lange suveperioodil maapinnast madalamale kui 10-30 cm. Teke: siirdesoometsad on kujunenud enamasti madalsoode rabakoosluste suunas toimuva arengu käigus, kuid nad võivad kujuneda ka sademeveest pidevalt küllastunud savile või liivale; viimasel juhul algab rabastumine pärast seda, kui mulla leetumise käigus on tekkinud vettpidav nõrgkivihorisont. Puurinne: domineerib mänd, vähesel määral lisandub sookaske. Boniteet V Va. Põõsarinne: hõre kuni keskmiselt tihe. Esinevad tuhkur paju, madal kask, paakspuu, vaevakask paiguti. Rohurinne: rohurinne iseloomustab hästi kasvukoha asendit arengureas madalsoosiirdesooraba. Rabastumise algstaadiumis on ülekaalus tarnad (D)
annaabi.ee 
